Bussipiletite korduvkasutamine

Päevaleht kirjutab, et tulevikus hakkavad mupo kontrolörid sõidutalongi hologrammribale elektroonilises kompostris märgistuse teinud inimesi trahvima.

Ma olen kindel, et enamik inimesi on ausad ja tasuvad ühistranspordi eest nagu kord ja kohus. Need, kes soovivad jänest sõita, saavad seda teha nagunii. Kogu see piletisüsteem alates talongist kuni mupodeni välja on auklik nagu hiirte juust kalašnikovi tule all.

Inimesed sõidavad päevast-päeva samu marsruute ja kõigile, kel silmad peas, on selge kus mupo kontrollputkad asuvad. Teoreetiliselt on võimalik sõita aastaid piletita, ilma, et peaks mupoga suhtlema. Sõltub ainult ja ainult sellest, kuidas teie soovitud marsruut mupo asukohtadega klapib.

Nüüd aetakse mingit jura, et kompostri tempel ei tohi kindlasti hologrammiribale sattuda. Ühesõnaga augustage niikaua pakist talonge, kuni saate templi õigele kohale. Kui läheb hologrammiriba peale, saate selle ju ilusti ära pesta ja uuesti kasutada.

Kui ma väike koolipõnn veel olin, siis tehti ikka pätti ja määriti vahest tahvel küünlarasvaga kokku. Küll oli äge vaadata, kui õpetaja hakkab midagi kirjutama, aga midagi tahvlile ei jää. Pärast oli muidugi pahandust palju.

Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga.

Samal ajal kui pühapäeva õhtul võis Kanal2-st vaadata neljateistkümnendat korda Con Airi ja TV3est Hot Shots'i (majanduslanguse aeg ju), näitas ETV2 Lennart Meri sünniaastapäevale pühendatud saateid. Hakkasin huvi pärast natuke uurima, millega Meri pärast presidendiaja lõppu tegeles, aga väga palju infot selle kohta ei ole. Ju siis tervis ei olnud enam nii hea.

Igatahes leidsin ühe huvitava intervjuu Eesti Ekspressist, arvatavasti ühe viimastest mis ta anda jõudis. Aasta oli 2005 ja Lennart Meri räägib oma krundile istutatud puudest:

"Kanarbik kasvab siin nii hästi. Nagu ka kõik siia istutatud puud. Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga. Aga korraliku toiduga kosuvad nad lõpuks ikka ja lähevad kasvama."

Huvitav ettekuulutus igaljuhul.

Kahju on sellest, et koos Meriga kadus meie poliitikamaastikult viimane vanakooli riigimehelikkuse esindaja. Uut Merit ei ole kuskilt paista ja arvatavasti nii väikese riigi puhul sünnib tema sarnaseid suurkujusid kord paarisaja aasta jooksul.

Lõpetuseks räägib Meri Savisaare 2005 aasta Keila-Joa suvilaskandaalist:
“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri.
“Laidoneri?”
“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Misiganes ta sellega siis ei mõelnud.

Puugihaiguste vastu vaktsineerimise hullus

Paari saates esines järjekordne äraostetud meditsiinitöötaja, kes külvas puugihaiguste - puukentsefaliidi ja puukborrelioosipaanikat. Aastas olevat Eestis 300 nakatumist. Mulle jääb arusaamatuks, miks meedia läheb kaasa sellise paanikakülvamisega. Loomulikult ei saanud nö meditsiinitöötaja jätta mainimata, et käimas on vaktsiini sooduskampaania. See on ilmselge, et tegu on puhta vaktsiinitootjate propagandaga. Piisab vaid, kui vaadata kellele kuulub internetiaadress vaktsiin.ee, mida med. töötajad reklaamivad kui infolehekülge. Tegu on osaühinguga, mis teatavasti on kasumit taotlev organisatsioon.

Paaris kuvati ette väga hirmus pilt nendest haigustest, samas on 300 haigusjuhtu väga vähe võrreldes igasuguste teiste haigustega. Mainimata jäeti täiesti, et borrelioosi vastu vaktsineerida ei ole võimalik. Entsefaliit on haigus, millest 2/3 inimesi paraneb iseenesest ja midagi tõsist sellest välja ei kujune. Vaid 1/3 juhtudest areneb sellest ohtlik haigus. Ei ole kuulda olnud, et Eestis oleks keegi surnud või saanud olulisi tüsistusi. Minu mäletamistmööda sai teha pärast puugihammustust haigust ennetava süstimiskuuri, võin eksida.

Igaljuhul on tegu äriga, mida rahvusringhääling ei peaks sellises võtmes kajastama.

Külaskäik laenuvõlglaste laagrisse

Viimaste päevade jooksul on saabunud palju lugejakirju küsimusega, kas minuga on ikka kõik korras ja millal ilmub järgmine postitus. Ei, ma ei ole kuskile kadunud, asi on hoopis selles, et mul oli vahepeal võimalus külastada laenuvõlglaste laagrit. See on koht, kuhu tavaliselt saabutakse käed taskus ja siis, kui kogu teie maine vara on võlgade katteks maha müüdud. Öeldakse, et surm ei võta kah sealt, kust midagi võtta ei ole, aga siiski, aga siiski...

Keeran autoga kruusateelt ära vasakule, kitsale ja mudasele metsarajale. Juba kaguelt hakkab silma hämaras kumav tuttava panga logo. Peagi jõuan traataia juurde, suretan auto mootori välja kui juba jookseb merekonteinerist ümberehitatud kontorihoonest välja lipsustatud härrasmees, kes teatab, et tänaseks on külastusaeg läbi ja keeraku ma kohe ots ringi. Täpsustan, et meil oli kohtumine kokku lepitud. Pankur Jaanus (nimi pole muudetud) leebub sellepeale ja käsib mul auto parkida kontorihoone taha peitu. "Noh, et elanike haavu mitte uuesti lahti kiskuda," täpsustab Jaanus.

Jaanus palub mul mobiiltelefoni ja muud väärtuslikumad esemed jätta kontorihoonesse hoiule. Seejärel tasun külastuse eest 200 krooni kassasse. "Kahjuks giidid on juba tänaseks koju ära läinud, aga vaatame koos natuke ringi," teatab Jaanus. Pisut eemal lõkke ääres soojendab üks meesterahvas jalgu, lähme uurime täpsemalt.

Mina: Tere, mis su nimi on?
Tema: Mis? Kes sa selline oled? Pane oma mikrofon ruttu ära või ma ma kurat äsan sulle pakuga vastu pead. Nii on hea vä?

Mõne aja pärast mees siiski rahuneb ja teatab, et ta nimi on Jüri. Endine vuukija.

-Kaua te siin juba olete?
-Jõuludest saati, kuule, sul suitsu on vä?

Vaatan Jaanusele otsa, too vangutab pead. Lähme jutuga edasi.

-Palju teid siin kokku on, sul mõni sõber kah juba tekkinud?
-Ei tea, arv muutub koguaeg. Toomast näed seal eemal? Elame ühes telgis. Ta raiub natuke jäätükke, varsti saab põdrasambla teed.
-Aga mis te teete siin päevad läbi üldse?
-Midagi, niisama haletseme ennast. Mida rohkem, seda paremini papp jookseb
-Mismõttes papp jookseb?
-No külastajad ikka viskavad mõne JOBU.

Tuleb välja, et JOBU on laagrisisene rahaühik. Jaanus täpsustab, et üks kroon võrdub saja tuhande JOBUga. Kurss olevat valitud selline seetõttu, et elanikel oleks psüühiliselt kergem oma võlakoormat kanda.

-Aga palju sa võlgu oled?
-Peaaegu neli miljonit krooni. Aga sa annad mulle kah mõne JOBU pärast ikka vä? Niisama ma ei räägi midagi.
-Saad-saad.
-Aga Toomas näed tuleb sealt, tema on ainult kaks miljonit sees. Oeh, ma ei teagi kohe... kui ta varsti välja saab, siis mismoodi ma üksi olema hakkan.
-On lootust välja saada?
-No on ikka, noored mehed ju alles. Näiteks Meelis, haha, kift kutt oli... sai hiljuti minema, üks vanem üksik naisterahvas maksis ta võla ära ja... (köhib) võttis enda juurde. No ikka parem kui siin...

Annan jürile miljon JOBU ja seame sammud tagasi kontorihoone poole. Uurin teepeal Jaanuse käest, kuidas tema siia tööle sattus.

-Kodulaenude peal olin. Töö sai kahjuks otsa ja suunati ümber.
-Mõni tuttav ei ole siia sattunud?
-Petja. Ta oli bussijuht. Sõidutas kliente uusi arendusprojekte vaatama. Tore mees, kahju kohe.
-Aga süüa ikka annate võlgnikele?
-Süüa saab panga poolt korra päevas. Kui väheks jääb, tuleb ise loodusest lisa otsida.

Lõpetuseks küsin Jaanuselt kuidas käituda, et siia mitte sattuda.

-Tööd tuleb teha ja arved ilusti ära maksta.

Sõidan vaikselt metsateed mööda tagasi ja mõtlen, et tore soovitus küll. Pankade jaoks eksisteerivad igasugused force majeure jms mõisted, aga majanduslangus oli samamoodi force majeure nii Jüri kui Toomase jaoks.

Rämpstoit ei ole kahjulik

Rämpstoidu nime all tuntud söögipoolis ei ole pigem maksimaalselt tervislik. Huvitav, keegi ei sea kahtluse alla näiteks hakklihakastme ja kartuli tervislikkust. See on justkui ilma igasuguse vaidluseta tervislik ja hamburger mitte. Kui lähemalt süveneda hakklihakastme koostisesse, siis ei leia me sealt väga palju tervislikku - hunnik rasvu ja sinna juurde veel suur kogus tärklist kartulina. Ühekülgne, aga toitev. Samas, hamburgeri vahelt saame tavaliselt palju jääsalatit, tomateid, loomalihapihvi ja nisukukli. Minuarust justkui oluliselt mitmekülgsem, kalorisisaldus samamoodi teada.

Tõsi, me ei tea, mis selle hamburgeri komponentide sisse on topitud. Teada on niipalju, et vaid salatimaterjal ostetakse ka suurte kiirtoidukettide poolt Eesti tootjatelt, ülejäänud saabub külmutatuna üle maailma asuvatest varustamistehastest.

Tegelikult ajendas kirjutama Postimehe artikkel "Rämpstoit koolis". Et mida nüüd selle kampaaniaga tahetakse ütlema hakata? Mitte keegi ei hakka kunagi koolis restoranitasemel toitu pakkuma. Oma igakuise toiduraha eest saate minimaalse energiavajaduse kaetud ja loodetavasti ka kõik organismile vajalikud ained kätte. Paraku on tõeliselt tervisliku toidu tegemine kallis ja suurtele rahvahulkadele praeguse tasu eest mõeldamatu.

Kohati tunduvad tervisliku toitumise propageerijad sama hullud kui need karusnahkade keelustamise aktivistid. Inimene on aegade algusest peale tarvitanud karusnahku riiete tegemiseks ja samamoodi on nad söönud rasvaderikast toitu.

Tõde Tõehetkest

Alates möödunud sügisest võime pühapäeviti televusserist näha oma elu piinlike seikade pärast higistavaid rahanäljas kaasmaalasi. Meelelahutus missugune! Järgmine aste edasi võiks olla The Running Man stiilis kriminaalide meelelahutuslik hukkamine, jääme ootama. Mulle tundub, et Tõehetk on selline ühe hooaja saade - USAs tõmmati see näiteks eetrist mõneks ajaks maha, et teha ruumi Hole In The Wall'ile, mis ülla-ülla hakkas jooksma ka meie TV3-es. (Jääb mulje, et meie oma telekanalid ei suuda ise suurt midagi välja mõelda kui lihtlabaselt kopeerida mujal edukaks osutunud ideid.)

Mis selle Tõehetkega siis lahti on? Ma ütlen kohe ära, et ei oma mingit isiklikku kontakti ega huvisid seoses selle saatega. Lihtsalt mind häirib see, et inimesed lähevad sinna teadmata mille põhjal otsustatakse raha võitmine või kaotamine. Eksivad need, kes usuvad, et sellel on mingi seos tõerääkimisega.

Polügraafi toimimine ei ole tõestatud. Erinevate uuringute järgi on selle töökindlus samas suurusjärgus juhuslikkusega. Kuidas valedetektori test läbi viiakse? Teile esitatakse umbes 2-3x rohkem küsimusi kui testijat reaalselt huvitab. Täiteküsimused võivad olla nii mitteolulised kui kontrollküsimused, kuid kõikide nende vastuseid peab testija ette teadma. Mitteolulisi küsimusi kasutatakse selleks, et testitava reaktsioone kaardistada. Lõpptulemusena valmib raport, kus on ainult olulised küsimused ja nende kõrval tulemus, mis ei ole alati must-valge (või kui ma siinkohal eksin, siis on tegu väga suurte ümardustega stiilis 55% ->100% jne).

Näiteks küsimus on: "Kas te tarvitasite eile alkoholi?";
Teie vastus: "jah";
Polügraafi reaktsioon: 60% sarnane eelnenud täiteküsimusele, kus te vastasite tõeselt;
Järeldus: testitav tarvitas eile kärakat.

Seega, tegelikult on tulemusi ka vahepealseid ja määramatusi. Ja selle testi misiganes vastuse tõeväärtus on ka selge 100% näidu korral korral ligilähedane fifty-fiftyle.

Edasi, kuidas käitub saate produtsent? Tema jaoks on oluline, et saade oleks skandaalne, suure vaadatavusega ja mida piinlikum, seda parem. Selle nimel, et osaleja elust välja urgitseda skandaale, on tehtud väga palju eeltööd. Minu oletus on, et mida suhteliselt vähemskandaalne on saates esitatud küsimus, seda kindlamalt sellest "tõerääkijana" väljute, sest vastasel korral tekib oht kõik tehtud töö raisku lasta. Saade lõpetatakse osaleja jaoks siis, kui kõik olulisem on linti saadud. Seejärel küsitakse näiteks mõni selline küsimus, mille vastus ei ole üheselt määratud. ("Kas arvate, et teeksite kui juhtuks?" stiilis küsimus).

Loomulikult järgitakse kõige selle juures loogiliselt kulgevat stsenaariumit. Vandenõu? Valedetektorist ja saates osalenute muljete kohta leiate googlest.

Töötust ettevõtjaks, kuidas?

Aasta lõpuks ennustatakse Eestis 100000 töötut. See tähendab sisuliselt iga viies inimene on sunnitud jääma koduseks. Lõunapausil võite oma töökohas teha viieks loengu ja siis vaadata üksteisele otsa. Aga kui te juba olete sunnitud koduseks jääma ja heal juhul saite koondamishüvitised kätte, siis on teil laias laastus kolm valikut:

1. hakata uut töökohta otsima;
2. proovida ettevõtlust;
3. teha mitte midagi ja süüdistada valitsust.

Kõige lihtsam on loomulikult viimane variant, selle enamus arvatavasti ka valib. Uue töökoha leidmine sõltub paljuski teie spetsiifikast ja nõudlusest sellise oskuse järgi. Ma arvan, et väga ei eksi, kui ütlen, et väga hästi kvalifitseeritud ja nõutud inimene leiab praegusel ajal töö umbes poole aastaga. Kõikide teiste puhul sõltub see majanduse käekäigust.

Tegelikult tahtsin rääkida just ettevõtlusest. See võib olla mõneks ajaks teie ainuke võimalus eluvaim sees hoida. Kahjuks mitte iga inimene ei sobi ettevõtjaks, see nõuab väga suurt pühendumist ja pealehakkamist. Paljud inimesed ei suudagi iseseisvalt töötada - ülemus peab neil koguaeg kuklasse hingama, et midagi tehtud saaks. Aga teatavasti rahapuuduses ja nälgival inimesel võivad avalduda sellised omadused, mille olemasolust nad varem polnud teadlikud.

Kuidas siis pihta hakata? Ma ei viitsi siinkohal rääkida tavalist juttu sellest kuidas osaühingut asutada või FIEks registreeruda. Kõige olulisem on IDEE. Maailmas on väga palju raha valmis heade ideede jaoks, paraku neid sünnib haruharva. Enamik firmasid konkureerib samal alal sadade ja tuhandete teistega. Seega, kui sa just geenius ei ole, siis mata see mõte kohe maha, et suudad pakkuda midagi sellist, mida keegi teine ei suuda. Kasuks tuleb kindlasti see, kui mingil tootel või teenusel on vähe pakkujaid või nad teevad seda halvasti.

Kuidas siis IDEE peale tulla? Hästi hoitud saladus on see, et väga mitmed ideed on toodud sisse välismaalt. Kui teil on võimalus ringi reisida, siis tasub kindlasti pöörata tähelepanu asjadele, mis on seal riigis paremini korraldatud. Eesti riik on ikkagi alles puberteedieas, arenenud lääne riikidel on olnud võimalus oluliselt kauem oma majandust üles ehitada. Seega vaata reisides avaralt ringi ja jäta meelde.

Kui reisida pole võimalik, siis aitab palju ka internetis ringi surfamine. Keeleoskus on muidugi vajalik.

Kas teadsid, et meie paljukiidetud Skype ei olnud tegelikult midagi originaalset? Mina tegin oma esimese telefonikõne internetis rohkem kui kümme aastat tagasi. Skype lihtsalt vormistas ühe kehvasti teostatud idee korralikuks ärimudeliks.