Külaskäik laenuvõlglaste laagrisse

Viimaste päevade jooksul on saabunud palju lugejakirju küsimusega, kas minuga on ikka kõik korras ja millal ilmub järgmine postitus. Ei, ma ei ole kuskile kadunud, asi on hoopis selles, et mul oli vahepeal võimalus külastada laenuvõlglaste laagrit. See on koht, kuhu tavaliselt saabutakse käed taskus ja siis, kui kogu teie maine vara on võlgade katteks maha müüdud. Öeldakse, et surm ei võta kah sealt, kust midagi võtta ei ole, aga siiski, aga siiski...

Keeran autoga kruusateelt ära vasakule, kitsale ja mudasele metsarajale. Juba kaguelt hakkab silma hämaras kumav tuttava panga logo. Peagi jõuan traataia juurde, suretan auto mootori välja kui juba jookseb merekonteinerist ümberehitatud kontorihoonest välja lipsustatud härrasmees, kes teatab, et tänaseks on külastusaeg läbi ja keeraku ma kohe ots ringi. Täpsustan, et meil oli kohtumine kokku lepitud. Pankur Jaanus (nimi pole muudetud) leebub sellepeale ja käsib mul auto parkida kontorihoone taha peitu. "Noh, et elanike haavu mitte uuesti lahti kiskuda," täpsustab Jaanus.

Jaanus palub mul mobiiltelefoni ja muud väärtuslikumad esemed jätta kontorihoonesse hoiule. Seejärel tasun külastuse eest 200 krooni kassasse. "Kahjuks giidid on juba tänaseks koju ära läinud, aga vaatame koos natuke ringi," teatab Jaanus. Pisut eemal lõkke ääres soojendab üks meesterahvas jalgu, lähme uurime täpsemalt.

Mina: Tere, mis su nimi on?
Tema: Mis? Kes sa selline oled? Pane oma mikrofon ruttu ära või ma ma kurat äsan sulle pakuga vastu pead. Nii on hea vä?

Mõne aja pärast mees siiski rahuneb ja teatab, et ta nimi on Jüri. Endine vuukija.

-Kaua te siin juba olete?
-Jõuludest saati, kuule, sul suitsu on vä?

Vaatan Jaanusele otsa, too vangutab pead. Lähme jutuga edasi.

-Palju teid siin kokku on, sul mõni sõber kah juba tekkinud?
-Ei tea, arv muutub koguaeg. Toomast näed seal eemal? Elame ühes telgis. Ta raiub natuke jäätükke, varsti saab põdrasambla teed.
-Aga mis te teete siin päevad läbi üldse?
-Midagi, niisama haletseme ennast. Mida rohkem, seda paremini papp jookseb
-Mismõttes papp jookseb?
-No külastajad ikka viskavad mõne JOBU.

Tuleb välja, et JOBU on laagrisisene rahaühik. Jaanus täpsustab, et üks kroon võrdub saja tuhande JOBUga. Kurss olevat valitud selline seetõttu, et elanikel oleks psüühiliselt kergem oma võlakoormat kanda.

-Aga palju sa võlgu oled?
-Peaaegu neli miljonit krooni. Aga sa annad mulle kah mõne JOBU pärast ikka vä? Niisama ma ei räägi midagi.
-Saad-saad.
-Aga Toomas näed tuleb sealt, tema on ainult kaks miljonit sees. Oeh, ma ei teagi kohe... kui ta varsti välja saab, siis mismoodi ma üksi olema hakkan.
-On lootust välja saada?
-No on ikka, noored mehed ju alles. Näiteks Meelis, haha, kift kutt oli... sai hiljuti minema, üks vanem üksik naisterahvas maksis ta võla ära ja... (köhib) võttis enda juurde. No ikka parem kui siin...

Annan jürile miljon JOBU ja seame sammud tagasi kontorihoone poole. Uurin teepeal Jaanuse käest, kuidas tema siia tööle sattus.

-Kodulaenude peal olin. Töö sai kahjuks otsa ja suunati ümber.
-Mõni tuttav ei ole siia sattunud?
-Petja. Ta oli bussijuht. Sõidutas kliente uusi arendusprojekte vaatama. Tore mees, kahju kohe.
-Aga süüa ikka annate võlgnikele?
-Süüa saab panga poolt korra päevas. Kui väheks jääb, tuleb ise loodusest lisa otsida.

Lõpetuseks küsin Jaanuselt kuidas käituda, et siia mitte sattuda.

-Tööd tuleb teha ja arved ilusti ära maksta.

Sõidan vaikselt metsateed mööda tagasi ja mõtlen, et tore soovitus küll. Pankade jaoks eksisteerivad igasugused force majeure jms mõisted, aga majanduslangus oli samamoodi force majeure nii Jüri kui Toomase jaoks.