Kuidas riik oma kodanikke kotib...

Kui riigikogulased saavad panna oma igapäevasele leivale 4x paksema vorstiviilu kui keskmist palka saav kodanik, siis sellesama kodaniku eksimused riigi ees karistatakse mingite müstiliste trahviühikutega. Näiteks avaliku korra rikkumine kuni 100 trahviühikut. Karistusseadustik ütleb meile:

Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni.

Väga informatiivne eks? Samahästi võeks öelda, et x=24. Muideks vanasti määrati trahve päevapalgas, mis oleks ka praegu minuarust oluliselt ausam (arvutataks näiteks keskmise palga põhjal). Arvatavasti on selle trahviühiku taga lihtsalt mingi juriidiline jama, et saaks rahatrahve siia-sinna (peamiselt sinna) mängida ilma trahvimäärasid muutmata.

Liiklustrahve hiljuti muideks just tõsteti. Sel ajal kui inimesi koondatakse, palku vähendatakse, suurem osa meist muretseb kas järgmine kuupalk makstakse ikka välja ja kuidas selleni kehatemperatuur väliskliimast soojem hoida...

Kujutame nüüd ette keskmist pereisa kes pühapäeva õhtul maalt vanaema juurest koju sõidab. Linna piiril mõõdab politsei tema kiiruseks 80km (asula silt on juba 50m selja taga), selle eest saab määrata umbes 6000 krooni. Või teine näide: perepea läheb laupäeva hommikul turule odavat toidukraami otsima, aga tuleb välja, et eelmisel õhtul joodud koduvein pole veel päris kehast lahkunud. Selle eest määratakse tõenäoliselt juba viiekohaline trahvisumma ja peab mõned perioodid ilma juhiloata hakkama saama. Nagu hiljuti Õhtulehest võis lugeda, ei karista isegi Rootsi kunn oma inimesi nii karmilt.

Ma ei taha siinkohal õigustada seaduserikkumisi, aga paratamatult jookseb kuskilt mõistlikkuse piir ja seda enam majanduslikult rasketel aegadel inimlike eksimuste karistamine niivõrd karmilt pole õiglane. Selguse mõttes täpsustan üle, et ma ei räägi roolijoodikutest ja paadunud kurjategijatest. Lihtsalt tavalistest inimestest.

Politsei ja Jüri Pihl väidavad siinkohal kindlasti, et karistuste karmus on üks kuritegusid/väärtegusid ennetav faktor. Selle kohta armastas üks tuntud õppejõud alati rääkida loo, kuidas keskajal poodi kätte saadud kukruvargad pühapäeval linnaväljakul üles, aga kõige rohkem kukruvargusi toimus just selle ülespoomisstseremoonia ajal...

/Pereisa ja seaduserikkumised on väljamõeldised./