Keskerakond on oht sisejulgeolekule

Vaadates tagasi viimastele kuudele, pole ma taasiseseisvumise ajast alates näinud nii räigelt alatut võimuvõitlust ja konkurentide mustamist kui praegu. Keskerakond on läinud selgelt üle piiri - enam ei kohkuta võimuvõtluse nimel püüdlusest riigi alustalasid kõikuma lüüa (sõltumatu kohtusüsteemi kahtlusealla seadmine, sisejulgeolekuasutuste politiseerumises süüdistamine jne). Korruptsioonisüüdistustes on Edgar valinud selgelt poole ja see ei ole Eesti riigi toimimise eest seismine vaid sellele vastandumine. Ja nad saavad seda omale lubada, sest nende valijad asuvad selgelt teises inforuumis või on valijate suu 500 kroonisega kinni topitud.

Kui vaadata keske mõnes väitlussaates, on selgelt nende silmadest näha, et tegelikult ei huvita neid Eesti hea käekäik vaid ainult võimuiha. Nende analüüsivõime ja riigi kui terviku toimemehhanismidest arusaamine jääb selgelt alla konkurentidele, mis aga ei takista loomulikult välja käimast populaarseid (reaalsuses mittetoimivaid) lahendusi, mis lihtrahvale meeldivad.

Tegelikult hakkasin üldse mõtlema, mis paneb mõne inimese Keskerakonnaga liituma. Loogilist mõtlemisvõimet omav ja keskkooli lõpetanud noor peaks omama piisavalt teadmisi, et eristada õiget ja valet, populismi ja riigimehelikkust. Vastus saab olla ainult üks: selle erakonnaga liituja peab ohverdama osa tervest (patriootlikust) mõttemaailmast isikliku (majandusliku) heaolu nimel.

Vaadates Tallinnas viimasel ajal toimunut, on selge, et praegune linnavõim on valmistumas omavalitsuste valimistel minema täispanga peale vahendeid valimata. Põhjused on ilmselt nende päevavalgust kartvad teod, linna tegelik finantsseis ja omakasupüüdlikud juhtimisvõtted. Arvatavasti on linn niivõrd kehvas seisus, et kellegile teisele üleandmine tähendaks paljudele poliitametnikele vanglasse minekut või vähemalt karme karistusi. Siit ka need linna laenuvõtmise kavatsused, et teeselda vähemalt valimisteni edukat linnajuhtimist ja näidata ennast heas valguses. Nagu Jaak Juske juba pikemat aega üritab selgitada, on linna finantsseis väga kehva, reaalsuses on Tallinn (õigemini linnajuhid) pikema aja jooksul rahastanud jooksvaid kulutusi erakorralistest sissetulekutest.

Kuidas keskide propagandamasin töötab:

• probleemidest rääkimisel tuleb kindlasti pikkida sisse (soovitavalt süüdlasena) mõni võimuerakonna liige (soovitavalt Ansip!);
• kui mõni meie liige on antud uurimise alla korruptsioonis, seame kahtluse alla (politiseerumine, poliitilise tellimuse täitmine jne) süüdistajad;
• pakume keerulistele probleemidele lihtsaid ja lihtrahvale meeldivaid lahendusi. Neil nagunii ei ole piisavalt informeeritust/analüüsivõimet selle lahenduse mittetoimimise mõistmiseks;
• kui me oleme sattunud meediatähelepanu alla korruptsioonikahtluste tõttu, tuleb ruttu fabritseerida sarnaseid (ja soovitavalt hullemaid) süüdistusi konkurentide kohta. Kui pole kuskilt kinni hakata, piisab ka lihtsalt väljamõeldisest;
• kui mingi rahvaküsitluse/uuringu tulemused ei ole meile soodsad, seame kahtluse alla metoodika.

Kõik need võtted on praktiliselt üks-ühele üle võetud demagoogiaõpikust. Ilmselt toimivad kah, sest muidu neid ju ei kasutataks.

Mida siis valgetele jõududele soovitada? Juba alanud valimiskampaania kõige olulisemaks ideeks peaksin ma vene valijate nö valgustamist, kasvõi neidsamu demagoogiavõtteid kasutades. Selge on see, et Savisaar on väga tugevalt nende hallollusesse sööbinud, aga vähemalt peab üritama!