SMS põrgu

Igasugused SMS hääletused ja mängud on meediakanalitele arvestatav sissetulek reklaamimüügi kõrval. Näiteks eelmisel pühapäeval toimunud lemmiklaulusaade TV3s ootas metsikuid rahvamasse hääletama. Väga kaval idee, mis ilmselt noortele (õigemini nende raha teenivatele vanematele) on paras väljaminek. Seejuures mängude korraldajad ei avalda pea kunagi osalejate arvu vaid ainult protsendi, mis on täiesti läbipaistmatu. Kui neid tõsiselt huvitaks mu valik, maksaks hääletus mitte rohkem kui paketipõhine SMS hind. Neid huvitab ainult raha!

TV3 hiilgab oma vaatajate petmisega veel teistegi mängude puhul. Näiteks "Targem kui 5b" on vähemalt kolmel korral kuulutanud välja vaatajamängu, mille võitjat vastupidiselt lubatule saate lõpus välja ei loositagi!

Omaette klassi moodustavad mängud, kus küsitakse kas koer on a) lemmikloom b) maa-õhk tüüpi rakett. Nad võiksid ikka natukenegi oma rahahimu maskeerida ja küsida küsimusi, mis ei alavääristaks vaatajaid.

Ekspressi nädala singel

Kui tavaliselt on Ekspressi nädala singlid osutunud tuntud ja vähemtuntud artistide sellisteks lugudeks, mis õigele plaadile panekuks ei kvalifitseerunud, siis seekord üllatas Ekspressi saade TV3s koguni kahe hea looga (jättes kõrvale Rahvaliidu esindaja :)).

"Üllar Saaremäe ja Jaan Sööt - Vala veini" on mõnus chill ja meeleolu loov lugu, igaljuhul allalaadimist väärt. Tee seda täiesti legaalselt siit.

Wii chippimine pole käkitegu

Otsustasin, et peaks pikalt seisnud Wii mängukonsoolile chipiga uue elu sisse puhuma. Noh, selleks, et saaks nö varukoopiaid kasutada. Rootsist tellitud WiiKey2 (ca 300eek) jõudis kohale kolme päevaga. Kuna elektroonikaga sai viimati tegeletud kümmekond aastat tagasi, siis pidi juurde ostma veel jootekolbi (Oomipood, 125.-). Suure tuhinaga tinutasin kohe juhtmed chipile külge ja hakkasin Wii'd lahti kruvima.

Olgu kohe ära öeldud, et see on üks kahest keerulisest kohast. Wii on kinni kümnete eri mõõdus ja eri suurusega kruvidega. Teil on juurde vaja kindlasti osta tri-wing kruvikeeraja. See näeb välja nagu ristpea, aga ainult kolme labaga. Eestist seda hetkel osta ei olnud võimalik. Õnneks sain tuttavalt laenata.

Chipp tuleb paigaldada dvd lugeja alumisel küljel asuvale trükkplaadile. Minu puhul tuli skeemist teha viis väljavõtet. Trükkplaat on väga-väga peeneks aetud, seega täpne käsi ja peenikese otsaga jootekolb on hädavajalikud.

WiiKey2'l on peal kaks märgutuld - punane ja sinine. Minu esimese katsetusega näitas punast, mis viitab valele ühendusele. Hakates juhet õigesse kohta ümber tinutama, tõmbasin aga kogemata liiga tugevasti ja rada tuli trükkplaadi küljest lahti. Olin juba vaimusilmas minemas uut Wii'd ostma, aga selgus, et Wii käivitus täiesti korrektselt ja tegu oli täiesti ebavajaliku rajaga :) Lõpuks jäi üle kümmekond kruvi, mida ma ei viitsinud tagasi keerata (milleks see nii tugevalt rautatud peab olema?) Igaljuhul sain tööle ja testmäng käivitus korrektselt. Selleks, et Teil samasuguseid äpardusi ei juhtuks, panen siia mõned juhtnöörid:

- juhtmed, mida chipi ühendamiseks kasutate, peavad olema väga peened ja hästi painduvad. Minu juhtmed olid pisut paksud ja jäigad, seetõttu ka üks rada lahti murdus.
- juhtmed peavad olema nii lühikesed kui võimalik. Vaata õpetuse pealt chipile sobiv koht ja mõõda täpselt pikkused välja
- juhtmete otsad tee noaga ennem valmis ja kata õhukese tinakihiga
- jootepasta on sinu sõber. Mina seda ei kasutanud ja oli suhteliselt tüütu, sest juhe ei tahtnud tina külge võtta
- Sul on umbes täpselt üks võimalus juhe plaadi külge tinutada, selleks kasuta käe fikseerimiseks tuge, tinaga kaetud juhtme ots pane õigesse kohta ja kuumuta minimaalselt seda jootetäppi kuhu külge soovite juhet saada. Üle tinutades võite raja plaadi küljest lahti tinutada.
- WiiKey2 peab käivitades vilgutama mõlemat tuld ja seejärel peavad mõlemad ära kustuma. Punane viitab valesti ühendamisele.
- Testi ennem kokkumonteerimist toimivust!

Kui te ikka varem jootekolbi käes pole hoidnud, loobuge üritamast ja ostke solderless paigaldus. See on siis spets kumminublakas, mis vajutatakse lihtsalt kontrollerkivile peale ja ongi valmis. Kui ise tinutades midagi nässu keerata, on kahju umbes 4000 krooni! Uuematel Wii mudelitel on chippimise vältimiseks kaetud olulised kohad mingi plastmassmögaga. Selle eemaldamise kohta uuri ennem googlest järgi.

Ajakulu: kokku 6 tundi
Hind: ca 500 eek

Tobe telefonikõne

Täna helises kõige ebasobivamal ajal telefon:

"Halloo, tere, kas teie firma midagi Facebooki sarnast kah suudaks teostada?"

Kogemuse pealt oskan selliseid ullikesi juba poole sõna pealt ära tunda ja vastasin:

"Ee, jah, Facebooki sarnasete asjadega tegeleme ainult kaduneljapäeval, aga selleks aastaks on kõik välja müüdud."

Kurat küll, kui sa võtad juba telefoni kätte ja helistad firmasid läbi, siis peaks su mõtetel olema saavutatud mingigi tõsiseltvõetavuse aste. Juuksurisse võid tõesti minna ja öelda, et soovid proua Ilvese soengut... aga üldiselt asjad nii ikka ei käi.

Demokraatiast ja keskmisest rumalusest

Alustuseks peaks ennast positsioneerima IQ ja teadmiste skaalal, ütleme, et need on ühest kümneni (kümme kõige tugevam). IQ skaala võiks siis väljendada üldist mõtlemisvõimet, teadmiste skaala võimekust ennast ümbritsevast maailmast infot omandada ja selle toimemehhanisme mõista. Kõrge ajupotentsiaal ei tähenda veel kõrget kohta teadmisteskaalal ja vastupidi.

Arvuliselt kõige rohkem inimesi paigutuks koondskaalal vahemikku kolm kuni viis. Sealt läheb siis järsu langusega joon mõlemas suunas. Oletame, et noor kõrgharitud ja aktiivne inimene paigutub skaala x teljel kuskil 7 punkti peale. Ta saab aru, mismoodi riik toimib, ta hääletaks valimistel läbimõeldult ja teeks riigi heale käekäigule parima võimaliku valiku. Skaalal temast allapoole jääb aga 80% elanikkonnast, kellest pooled annaksid oma hääle neile, kes lubavad rohkem raha rahvale laiali jagada ja ei paku ühtegi sisulist ideed juhtimiseks.

Analoogselt võib mõelda ka vanusegruppidest - mida kõrgem vanusegrupp, seda rohkem inimesi seal on. Seega, mis iganes valiku skaalal kuuest kümneni paigutuv inimene teeb, rahva keskmine rumalus sõidab sellest võimsalt üle.

Ehk: demokraatia on riigivalitsemise vorm, kus kõrgeima võimu kandjaks on keskmine rumal inimene.

Enese ülehindamisest ja käega kärbsepesa tegemisest

Käimas on igakevadine hala riigieksamite raskuse teemal. Kuuldavasti olevat inglise keele eksam olnud liiga keeruline. Mis tähendab liiga keeruline? Kas seda, et Alam-Pedja keskkooli lõpetav läbi ja lõhki viieline õpilane ei suuda arvestatavat skoori saada? Eksam peabki raske olema - kui kõik saaks maksimumpunktid, siis ei tuleks ju erinev tase välja. Ise kirjutasin riigieksameid kümmekond aastat tagasi. Ei ütleks, et tulemused olid väga head, aga kindlasti mitte ka halvad.

Mõtisklesin ühel õhtul selle üle, mida ma oleks soovinud, et koolis õpetataks, aga mida ei tehtud. Ma oleks soovinud, et keskkooli lõpus oleks mõni õpetaja joonistanud tahvlile minu elu timelinei, kuhu oleks kantud erinevaid stsenaariumeid sõltuvalt pärast keskkooli tehtavatest valikutest (ülikool, töö, pere vms). Ma oleks elujärjelt umbes 5 aastat eespool võrreldes kaaslastega, kes otsustasid samuti täiskohaga ülikoolipinki nühkida. Ei, ülikooliaastad olid kindlasti maailmavaadet avardavad, aga ilmselt oleks ma selle asemel millegi tõsisega tegeledes saavutanud vähemalt samaväärse arengu. Tegelikult oleks see elu timeline igavesti hea idee ka õpetamaks laenude võtmist, karjäärivalikuid, pereasju jms.

Aga ma ei saa aru nendest, kes vinguvad, et mingi lõpueksam oli liiga raske. "Ma võiksin lõpetada kooli kuldmedaliga - kui see tobe eksam nüüd kõik ära rikub, siis on mu elu läbi.." stiilis kommentaarid ei sobi kuidagi reaalsesse ellu. Eriti hull on see, et need samad viielised hakkavad sama juttu ajama ka tööturul konkureerides. Mäletan, et ühes firmas pidime intervjueerima kandidaate vabale töökohale. Jutu ja CV poolest olid kõik märkinud oma teadmised suurepärasteks. Kui neile aga ette anda lihtne ülesanne, kus on kõige elementaarsemaid asju vaja korrektselt teada, siis saavutati punktisumma 100st võimalikust 25.

Keskerakonna mitmepalgelisus läks maksma 160 000 krooni

Postimees kirjutab, et Kristiine linnaosa peab hüvitama Prismale kohtukulude katteks 160 tuhat krooni. Selleks, et mõista keskerakondlastest poliitametnike lollust, peaksime meenutama 2007 aastal toimunut. Taust oli selline,et Keskerakond oli eestlaste seas pronksöö tõttu kaotanud palju populaarsust ja oli vaja kuidagi tagasi pildile saada. Sellises olukorras on alati hea mõte tulla välja mõne kõigile kordamineva "diskussiooniga".

Savisaar avaldas meedias artikleid alkoholiprobleemist ja sellest, kuidas linn peab võitlema alaealistele alkoholi kättesaadavusega. Tallinnas kehtestati alkoholimüügipiirangud (alates kella 20.00st ei olnud võimalik enam alkoholi osta). Iseenesest oleks kõik õige, aga teise käega soosis linn samal ajal Õllesummeri korraldamist, kust igal aastal viiakse kainenema kümneid alaealisi. Savisaare soosing on muidugi arusaadav - Õllesummerit korraldavad ju Keskerakondlased.

Siis aga juhtus see, et Kristiine Prismas jäi kaks õnnetut alaealist alkoholi ostmisega vahele. See avas suurepärase populismivõimaluse ja Savisaar rääkis kõigile sellest, kuidas mingil juhul ei tohi üles näidata tolerantsust. Linnaosa tühistas Prisma alkoholimüügiloa, mispeale Prisma andis asja kohtusse, kus keeld tühistati. Riigikohus edasikaebust enam menetlusse ei võtnud, seega linnaosa kaotas. Kohtukulud on üks asi, aga teoreetiliselt on Prismal õigus välja nõuda ka tsiviilhagi tekitatud kahju eest. Jääme ootama.

Hoopis olulisem küsimus on kes vastutab? Kui ma eraettevõttes tekitasin sellise rahalise kahju, vallandataks mindilmselt päevapealt. Aga kõik need ametnikud tiksuvad ikka edasi ja ei paista kuskilt, et nad oma vigadest õpiksid.