Enese ülehindamisest ja käega kärbsepesa tegemisest

Käimas on igakevadine hala riigieksamite raskuse teemal. Kuuldavasti olevat inglise keele eksam olnud liiga keeruline. Mis tähendab liiga keeruline? Kas seda, et Alam-Pedja keskkooli lõpetav läbi ja lõhki viieline õpilane ei suuda arvestatavat skoori saada? Eksam peabki raske olema - kui kõik saaks maksimumpunktid, siis ei tuleks ju erinev tase välja. Ise kirjutasin riigieksameid kümmekond aastat tagasi. Ei ütleks, et tulemused olid väga head, aga kindlasti mitte ka halvad.

Mõtisklesin ühel õhtul selle üle, mida ma oleks soovinud, et koolis õpetataks, aga mida ei tehtud. Ma oleks soovinud, et keskkooli lõpus oleks mõni õpetaja joonistanud tahvlile minu elu timelinei, kuhu oleks kantud erinevaid stsenaariumeid sõltuvalt pärast keskkooli tehtavatest valikutest (ülikool, töö, pere vms). Ma oleks elujärjelt umbes 5 aastat eespool võrreldes kaaslastega, kes otsustasid samuti täiskohaga ülikoolipinki nühkida. Ei, ülikooliaastad olid kindlasti maailmavaadet avardavad, aga ilmselt oleks ma selle asemel millegi tõsisega tegeledes saavutanud vähemalt samaväärse arengu. Tegelikult oleks see elu timeline igavesti hea idee ka õpetamaks laenude võtmist, karjäärivalikuid, pereasju jms.

Aga ma ei saa aru nendest, kes vinguvad, et mingi lõpueksam oli liiga raske. "Ma võiksin lõpetada kooli kuldmedaliga - kui see tobe eksam nüüd kõik ära rikub, siis on mu elu läbi.." stiilis kommentaarid ei sobi kuidagi reaalsesse ellu. Eriti hull on see, et need samad viielised hakkavad sama juttu ajama ka tööturul konkureerides. Mäletan, et ühes firmas pidime intervjueerima kandidaate vabale töökohale. Jutu ja CV poolest olid kõik märkinud oma teadmised suurepärasteks. Kui neile aga ette anda lihtne ülesanne, kus on kõige elementaarsemaid asju vaja korrektselt teada, siis saavutati punktisumma 100st võimalikust 25.