Mis sai pettur Mari Aidist?

Otsustasin hommikukohvi kõrvale uurida, mis sai sellisest tegelasest nagu Mari Aid, kes on vist ainuke internetikelmuse eest kinni istunud kodanik. Tema veebipoed tsiigu.ee ja shedweldt.com kasseerisid lastekaupade eest noortelt emadelt ettemaksu, aga kaupa kohale ei toimetanud. Kogu tekitatud kahju oli suurusjärgus 300 000 krooni ja pettasaanuid 130 inimest.

Hea küll, aga mis sellest asjast edasi sai? Kus on lõplik kohtuotsus? Teatavasti kohtulahendid on meil reeglina avalikud, seega pöördusin kõigepealt lehele http://kola.just.ee/. Sealne otsingumootor lihtsalt EI TÖÖTA ja on peaaegu kasutuskõlbmatu. Tahaks nende inimestega kohtuda, kes sellise käkerdise valmis tegid (ja selle eest palka said).

Tean, et Mari Aidi firma kandis nime TrendShop OÜ, seega pöördusin Äriregistri teabesüsteemi https://ariregister.rik.ee/. Sealt saan ma teada, et "Harju Maakohtu 08.04.2009 kohtumäärusega (tsiviilasi nr 2-09-4254) kuulutati välja Osaühing Trendshop pankrot." Tagasi kola.just.ee-sse ja trükin kohtuasja numbri sisse. Tulemuseks on küll mingi pankrotiotsus, aga ilmselgelt pole sellel mingit seost Trendshopiga.

Väikesest e-tiigrist on aja jooksul kasvanud kole, haige ja kärnas kõuts.

Alkohol on Eesti jätkusuutlikkuse alus

Postimees kirjutab, et Briti teadlased olevat lükanud ümber müüdi sellest, et alkoholijoobes mehed on kompromissialtimad naise välimuse suhtes. Ma arvan, et nii põhjapanevaid järeldusi ei saa siiski teha ainult brittide uurimisega. Eestis üles kasvanud mehehakatistega on ikka hoopis teine lugu. Mäletan, et aastaid tagasi sai palju ööklubisid külastatud ja siis jaotasime naised kolme mõttelisse gruppi:

1) need, kellega juba õhtu alguses kontakti otsiti (alkohol annab julgust);
2) keskmised, kes on ise suhtlemisaltid ja otsivad seltskonda (alkohol viib kompromissile);
3) need, kes hommikul kell 4 igavusest haigutavad ja oma ilusat sõbrannat koju tirivad (alkohol tekitab kaastunnet);
See viimane grupp on suhteliselt õnnetu, sest isegi väga vindised noormehed ei taha nendega tegemist teha.

Aga nüüd teema juurde. Ma arvan, et alkohol on Eesti jätkusuutlikkuse kohalt üks käimapanevamaid jõude. Kui teha praegusi perekonnapeasid hõlmav küsitlus, siis ma olen kindel, et üle poole mehi on tutvunud oma tulevase kaasaga alkoholijoobes olles. Seega lisaks sellele, et riik pakub noortele peredele vanemahüvitist ja muid toetusi, peaks meie mehehakatistele korraldama reedeti ja laupäeviti riiklikke warm-up joomasid, pärast mida toimub näitsikute motiveeritud tagaajamine mööda lõbustusasutusi. See oleks isegi MASU tingimustes Ansipile tühine kulu, sest poole liitri viina tootmine maksab alla kümne krooni.

Näe, jälle tuli hea mõte. Peaks vist ennast vastavasse mõttekotta kirja panema.

Anu Saagim (elu54.ee) soovitas sellise artikli lõppu kirjutada kindlasti küsimuse: kui purjus sina oma kaaslasega tutvudes olid?

Eesti Post võiks Balti jaamast oma tuvid kokku korjata

Balti jaam on üldse fenomenaalne koht - sealt võib osta kõike alates 1985nda aasta Za Ruljom'idest kuni lihaveise abatükini. Vanalinna poolt tunnelisse sisenedes satute nagu tagasi nõukogude aega - kuskil nurgas tõmblev narkomaan, kerjused ("mul ei ole kodu, anna raha!") ja magavad joodikud on igapäevased vaatamisväärsused. Ükskord rongi oodates sattusin ringi vaatama ka endises kumera katusega ootepaviljonis. Nüüd on seal mingi turulaadne moodustis, mis haiseb jubedalt ja kust vene vanamutid saavad osta liha, kala ja saia, et sööta...

tuvisid, kes inimeste vahel ringi sahmivad. Tänagi lendas üks valearvestuse tõttu vastu mu nägu. Ei tea kas peaks nüüd minema arsti juurde ennast vaktsineerima. Esimene mõte oli, et äkki on tegu Eesti Posti tuvidega, kes tühjalt ringi lendavad ja tööluusi teevad. Sellise töökultuuri juures pole ime, et firma on kümnete miljonitega kahjumis. Suurem tõenäosus on siiski, et tegu on Eesti Posti endiste töötajatega, kes on sunnitud majanduslangusest tuleneva tööpuuduse tõttu saiapuru nokkima.

Aru ma ei saa, miks pole suudetud Balti jaama korda teha ja kõrvaldada sealt kahtlane kaader. Kui Eesti Politsei seal natuke reide korraldaks, saaks vast nii mõnegi mõrvari või muidu tagaotsitava kätte. Õnneks ainukesed turistid, kes sealtkaudu Eestisse jõuavad, on pärit Moskvast, nii, et võib-olla on tegu eesmärgipärase puhvertsooniga, et Moskva turistid rongilt maha astudes ennast kodusemalt tunneks.

Nägemist, TopTop.ee

Kui toptop.ee alustas, siis jälgisin huviga nende tegemisi ja seda, kauaks inimestel entusiasmi (loe: raha) jätkub. Aasta oleks olnud hea tulemus, paraku ei vedanud pooltki sellest välja. Linnapeal liikusid juba ennem portaali avamist jutud, et IT inimesed on nii kõrgelt tasustatud, et üksi arendustasude tagasiteenimine võtab ka kõige optimistlikuma stsenaariumi korral aastaid. Vaata kust otsast tahad, aga kõik toimunu meenutab Kruuda Kalevi lugu.

Järgmine kord, kui kellelgi on mõned miljonid tagataskus ja tahab internetis natuke äri ajada, siis tulge minu juurest läbi, konsulteerin vägagi sümboolse rahanumbri eest. Need, kellel on raske aru saada, miks ühte internetiärisse sellised rahad magama pandi, seletuseks, et see õhin ettevõtja peas on sarnane näiteks oma toote Läti turule viimisega. Kuniks sa väga palju Lätist ei tea, on sul 2.2 miljonit potentsiaalset klienti. Praktikas on seal oma sisekliima, konkurents, hoiakud, millest eemalt vaadates aru ei saa.

Väikse vihjena võin öelda, et Eestis pole ühtegi netiportaali, mis suudaks klassikalise firma kombel (kontor, töötajad, põhivara jne) bänneritulust veepeal püsida. Kõik need, kes on tulnud mütsiga (rahapakiga) lööma, on saanud haledalt vastu pükse. Üks ja ainuke võimalus oma portaalike tööle saada on teha seda nullilähedaste kuludega ja loota, et kasutajatele meeldib see, mida tasuta teete ja kunagi saab ühemehefirmast kahe ja kolme jne inimesega organisatsioon, millel on olemas piisavad kontakte ja kogemusi, et tekitada käivet... Küsite, et aga Delfi.ee? Delfi oli üks esimesi portaale ja nad alustasid samuti väikeselt. Kui delfi täna praeguse portaaliga turule tuleks, kõrbeks ta mõne kuuga.

Tipp ja Täpp astusid roheliste erakonda

Delfi kirjutab, et Henrik Normann on astunud Keskerakonna liikmeks. Keskid valmistuvad täie võimsusega sügisesteks valimisteks, samal ajal kui võimuerakonnad otsivad võimalusi riigi päästmiseks. Maie ja Valduri staarid on muidugi järjekordne hea valik, sest pööbli lemmikud koguvad kindlasti kõva toetuse.

Võsa pets on juba nii kaugele jõudnud, et saab kätte oma "õigest" valikust tulenevaid hüvesid . Kuna kõik odavad rahvalemmikud on peagi otsa saamas, jääb konkurentidele üle vaid multifilmikangelaste värbamine. Näiteks pealkirjad "Tipp ja Täpp astusid roheliste erakonda", "Operaator Kõps viskus Reformierakonna rüppe" või "Mõmmi-aabitsa Mõmmi liitus IRLiga." Miks mitte.

Aga tõsiselt. Kas selline valedel ja täiesti mitte asjassepuutuvatel väärtushinnangutel valijate meelitamine viib meid paremuse poole?

Alanud on igakevadine tänavaaukude paanika

Ajakirjandus töötab nagu kellavärk - igal perioodil on omad teemad, mis korduvad aastast-aastasse. Talvel räägitakse libedatest teeoludest, suvel rullnokk-kihutajatest ja kevadel äsja lume alt välja sulanud tänavaaukudest. Räägin siis kaa... Nimelt hakkasin mõtlema, kui palju teede kehv seisukord meile tegelikult maksma läheb. Tallinna inimesena räägin just siinsetest oludest.

See, kui palju teie auto laguneb, sõlub paljuski marsruutidest ja sellest, millises seisukorras need on. Mäletan, et kui olin sunnitud igapäevaselt aukude vahel laveerima, siis pidi nii kevadisel kui sügisesel rehvivahetusajal laskma valuveljed taas sirgeks painutada (ei, ma ei räägi tasakaalustamisest).

Aga ma arvan, et kui pikema aja peale välja arvutada, siis võib otseselt teeaukudest tekitatud kahju olla 5000-10000 krooni viie aasta peale st 1000-2000 krooni aastas auto kohta. Mõnel läheb rohkem, teisel vähem. Tallinnas oli aasta alguses registris 190000 sõidukit. Lihtne arvutustehe näitab kahju kokku 190-380 miljonit krooni aastas. Tallinna eelarves on tänavu aukude lappimiseks 85 miljonit krooni. Selle eest ei tehta teid korda, vaid tasandatakse auk kuni järgmise kevadeni selliseks, et auto sinna ära ei sureks.

Aga mis sellest 190-380 miljonist saab? Enamik läheb varuosade näol teiste riikide autotööstuse toetuseks...

Maailma kõige põhjalikum pitsa valmistamise retsept

Peetri pitsa kvaliteet annab viimasel ajal natuke soovida - seetõttu on ise kodus pitsategemiseks veel üks põhjus juures. Kuna paljud sõbrad-tuttavad on küsinud, kuidas ma seda traditsioonilist Itaalia pitsat valmistan, siis teen täna laupäeva puhul selle mitmetunnise protsessi läbi ja võtan olulisematest verstapostidest pildid juurde.

Olgu ära öeldud, et kokaraamatutest ja eestikeelsest internetist te korralikku pitsavalmistamise juhendit ei leia. Pole mõtet otsidagi. Peetri pitsat definitsiooni järgi tegelikult pitsaks ei saagi nimetada - kõik need Ameerika jm stiilis edasiarendused kvalifitseeruvad pirukateks. Algupäraselt on pitsa siis õhukese põhjaga, põhja peale käib tomatikaste, siis mozzarella juust ja kõige viimasena kate.

Aga enne, kui alustan põhjataigna tegemisega, paar olulist asja. Küpsetamiseks koduses elektriahjus on suurematel pitsasõpradel kasulik omada pitsakivi. Mina ostsin selle ehituspoest, kui ma ei eksi, siis K-Rautast. Kivi, mis seal müügil, on tegelikult mõeldud grillil kasutamiseks, aga teeb oma töö kenasti ära ka ahjus. Tõsi, mõõt originaalis ei klappinud ja pidin selle ketaslõikuriga väiksemaks tegema. Hind oli umbes 300 krooni. Aga miks see kivi oluline on? Sellepärast, et pitsaahjus (olgu siis elektri või puuküttega ahi) asetatakse pitsa küpsema alati kuumale pinnale. Need, kes kivi osta ei viitsi, võivad kasutada hädavariandina paksemat ahjupanni, mis lastakse grillfunktsiooniga ennem pitsa ahjupanekut kuumaks.

Retsepti kogused on kahe pitsa jaoks.

Põhi:

1tl suhkrut

5-6g ehk pool 11g pakki kuivpärmi (võib kasutada ka presspärmi)

1tl soola

14sl nisujahu

0.5tl sidrunhapet (võid asendada sidrunimahlaga, siis natuke rohkem)

1sl oliiviõli

1tl hapukoort

0.3l sooja vett

Asjatundjamad pitsafännid võivad siinkohal öelda, et oot-oot, Itaalia stiilis pitsas käib ainult jahu, sool, vesi, pärm (mõningase kompromissina ka suhkur ja oliiviõli). Nõus, aga kuna meie kaubandusvõrgus pole õiget jahu saada, siis on mõningad asjad lisatud. Tulemus on siiki väga lähedane originaaliga.

Hapukoore lisamine on tegelikult isiklik edasiarendus. Olen tähendanud, et põhi pruunistub ahjus paremini kui on natuke hapukoort sees. Nisujahu peab olema suure valgusisaldusega (võrdle poes erinevaid jahusid). Täisterajahu ära vali. Mida väiksem on valgusisaldus, seda muredam tainas tuleb. Aga mure ei ole see, mida pitsa puhul vajame. Sidrunhape aitab meil sõtkumisel valgusidemeid luua. Aga see selleks, keemia pole minu tugevaim külg.

Sega suhkur ja pärm soojas vees. Kui kasutad presspärmi, siis võib vesi olla natuke jahedam. Kuivpärmi puhul olgu see 40-45C. Lase 10 minutit segul seista, kuniks pärm "ärkab ellu" ja hakkab mullitama.

Niikaua võib segada pool jahukogusest, sidrunhappe ja soola kausis ära. Kui pärm on klaasis käima läinud, siis vala see jahu sisse ja hakka segama. Lisa hapukoor, oliiviõli ja jätka segamist. Jahu läheb 1sl osade kaupa juurde. Kui segu muutub nii paksuks, et seda kausis enam lusikaga segada ei saa, siis vala jahuse laua peale ja jätka kätega. Tainast tuleb tugevalt sõtkuda umbes 8-10 minutit. Kerkimiseks valmis on see siis, kui veeretate taina kergelt üle puhta laua ja taina pind jääb ilus sile ning laua külge kinni ei jää.

Kerkima pane tainatükk oliiviõliga määritud kaussi, rätiku alla, radika peale (või teise sooja kohta). Rätik on oluline seetõttu, et sealt ei auraks niipalju niiskust välja. Muidu tekib selline vastik koorik peale. Esimene kerkimine 30 minutit, seejärel sõtku uuesti läbi ja veel 30 minutit.

Kui tainas kerkima pandud, hakka valmistama pitsakastet. Selleks läheb vaja:

1 pakk Felixi tomatipastat (see väike tetrapakk)

0.5 sibulat

1 küüslaauguküüs

1 seemnetest puhatatud keskmine tsillikaun (kui teravus ei meeldi, jäta vahele)

1 sl suhkrut

1 tl soola

1 tl punet

0.2l vett

1 tl oliiviõli

1 tl sidrunimahla

1 tl kuvitatud basiilikupuru

Pitsakastmeks ei kasutata kunagi ketšupit!!!

Lase kõik see nuimikseriga püreeks, vala ümber potti ja keera kuumus põhja. Kui keema hakkab, kuumus maha minimaalse peale ja jätka umbes 30-45 minutit kuniks püree on parajalt paksuks muutunud. Kui kõik klapib, siis valmib kaste ja põhi samaaegselt:)

Pärast esimest kerkimist ja mahasõtkumist on paras aeg alustada kõige vähemolulisega, ehk pitsakattega. Aga enne veel, pane ahi sooja. Minu ahi võtab välja 250C, seega maksimumi peale. Ahi peab olema korralikult kuum, pitsakivi samuti. Pitsakivi või pann peaks asetsema ahjus vähemalt 2/3 peal alt vaadates.

Retseptis on Mozzarella juust konstant, ülejäänu võite valida vastavalt oma maitsele. Mul tuleb täna selline kate: sibul, šampinjonid, sink.

Kõik, mis pitsa peale läheb, lõigutakse imepeenikeseks. Eesmärk on saavutada ühtlane kate, mis ei roniks väga palju kõrgusemõõtmesse. Mozzarella juustust. Olen enamjaolt kasutanud seda Eesti toodet, mis ei ole vesipakendis. Vees müüdavad mozzarellajuustud jäävad kuidagi liiga vesised.

Kui tainas on teist korda ära kerkinud, siis tee tööpind kergelt jahuseks. Olen kasutanud selleks maisijahu, aga seda on saada ainult üksikutes poodides - hädapärast käib ka nisujahu. Taina teeme pooleks ja hakkame ühest poolest vormima põhja. Üldiselt on reegel selline, et tainarulli ei kasutata. Kuna käsitsi taina vormimine eeldab suurt professionaalsust, siis antakse rulli kasutamise andeks. Rullimise häda on see, et rullite tainast õhumullid välja. Mis ei ole hea. Aga tainas tuleb saada piisavalt õhukeseks. Keskelt ca 2mm, äärtes võib olla natuke rohkem.

Kui põhi on vormitud ja kenasti ümmargune (väike ovaalsus antakse samuti andeks), siis tõsta see pannile, mis on samuti jahuseks tehtud. Seda panni kasutan pitsalabidana. Jahu on hästi oluline, sest kui tainas panni külge kinni jääb, ei õnnestu seda kenasti ahju libistada.

Põhi pannil valmis, määrime selle kokku kastmega. Kasuta lusikat ja ära liialda! Kastme peale lao Mozzarella liistakad, edasi juustu peale kõik ülejäänud kate.

Ahi peaks olema selleks ajaks piisavalt kuum. Uks lahti ja libista kogu see värk pitsakivile (või kuumale pannile). Küpsetuspaberit ei kasuta! Lase 5 minutit küpseda ja piilu kergelt põhja alla. Kui see hakkab pruunikaks ja krõbedaks muutuma, on varsti paras aega välja võtta. Ära üle küpseta - kui juust juba globaalselt "keema" läheb, oled hädas! Valmis pitsa saab ahjust kätte kõige tavalisema kööginoaga. Lihtsalt tirid ta põhja alt surkides taldrikule või sellele samale pannile, millega ta ahju panid. Peale võid raputada punet, lõika sektoriteks ja söö kohe soojalt!

Nagu sellest postitusest näha, ei olegi pitsa tegemine nii lihtne kui võib arvata. Samas kulub enamik aega ootamisele. Minuarust on tulemus seda väärt. Head isu!
Lõpptulemus:

5 minutit hiljem:

Leedukad lasid bookinghouse.net'i põhja

Veel aastal 2007 oli bookinghouse.net väga edukas ja suurete ambitsioonidega online teenusepakkuja. Neil oli pea 20 000 registreerunud kasutajat ja müüdi tuhandeid lennupileteid aastas. Bookinghous'i arendusega tegeles firma nimega InnoFusion, kelle jaoks olid nad ühed suurematest klientidest. Arendajad nägid väga pikalt kurja vaeva, et saavutada kõik see, mis andis bookinghouse.net'ile Eestis pea 50% online piletimüügi turuosa. Pean tunnistama, et nende veebikeskkond oli tõesti tipptasemel usabilityga ja vägagi asjalik.

Paraku liituti 2008 alguses Leedu firmaga UAB Interneto Partneris , millega anti üle ka osaluse kontrollpakk. Ühinemise tulemusena pidi ettevõttest saama baltikumi juhtiv online reisibüroo. Paraku hakkas aga siis kõik allamäge minema - esiteks ühendati IT süsteemid ühtseks, millega lasti vastu taevast kogu Eesti arendajate töö ja vaev, teiseks, unustati täielikult turundus.

Selle aasta alguses lahkus bookinghouse.neti Eesti juht Estravelisse ja täna võime lugeda, et reisibüroo on likvideerimisel. Keegi ei tea, mis oleks juhtunud, kui ühinemist poleks toimunud ja kas endiste omanike ja IT lahendustega oleks majanduslanguse aeg üle elatud. Loodetavasti said Eesti mehed müügitehingust piisava rahakoguse.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Aga selleks, et mõttetalgute aastal on hea analüüsida seda, kuidas Eesti nokia üldse saab tekkida, kui head (ja juba käivitunud) ärid müüakse kohe välismaalastele edasi.

See teade on saadetud Teile heas usus ning lootusega, et võime Teile oma teenustega kasulikud olla

Spämmarid muutuvad iga päevaga aina nahhaalsemaks. Kui Te olete korra oma e-posti aadressiga reklaamiagentuuri nimekirja sattunud, siis jäätegi rämpsu saama. Kõik saatjad küll lubavad, et on võimalik ennast listist eemaldada, aga reklaamiagentuuri master copyst ennast maha ei saa.

Teatavasti on reklaampostituse saatmine ilma saaja nõusolekuta keelatud. Nüüd siis on välja mõeldud vabandus, mis peaks justkui legaliseerima spämi saatmise:

See teade on saadetud Teile heas usus ning lootusega, et võime Teile oma teenustega kasulikud olla. Kui see kiri Teid häiris, siis kõige lihtsam viis selle kustutamiseks on vajutada oma arvuti Delete-klahvile

Mitmed koolitusfirmad on läinud nii tüütuks, et oleme pidanud erimeetmeid kasutusele võtma. Näiteks oleme saatnud arve spami edastamise eest firma serveris. 10 krooni tükk (200 tükki ühe kuu jooksul) ja logide väljavõte juurde. Loomulikult ka viide hinnakirjale, millega reklaami edastaja kirja väljasaamisel automaatselt nõustub. Paraku enamik firmasid valib arve maksmise asemel musta nimekirja.

Viimane tõeline spamihitt oli eile minu postkasti maandunud Marlboro reklaam, millest loobumiseks nõutakse lihtkirjalikku teatamist firma kontori aadressile. Black-listed.

Miks on McDonaldsis ketšup tasuline?

Ei ole ma kusagil arenenud lääneriigis sellist tendentsi kohanud. Aga meie McDonalds kasseerib 2.- pisikese ketšupitilga eest. Ilmselt arvavad Eesti McDonaldsi juhid nikitad ja vitjad, et kui eestlasele midagi tasuta kõrvale pakkuda, siis leidub rohkesti neid, kes soovivad ainult seda tasuta osa saada.

Pean tegelikult osaliselt selle seisukohaga nõustuma - ise käitun kah samamoodi. Kui päevasel ajal pubis või restoranis lõunatamas käin, siis söön alati leiva ja saiakorvi tühjaks. Muidu jääb kõht tühjaks lihtsalt. Kodus leiba ja saia peaaegu ei tarbi.

Tulles tagasi McDonaldsi ketšupipaki juurde. Ma vihkan selle ketšupi pakist välja pigistamist. Alati meenub mulle lapsepõlvest ebameeldiv näpuotsast vereanalüüsi andmine. Selle peale kaob igasugune söögiisu. Tegelikult peaks üldse vähem junki sööma.

TV4 ehk kuidas mitte telekanalit teha

Kunagi kui Oliver Kruudal oli palju raha põletada, sattusin ikka aeg-ajalt Kalev Spordi telekanalit vaatama. Suhteliselt heal tasemel olid kell 18.00 uudised, mida veel mõni nädal tagasi võis eetris näha. Nüüdseks on need asendatud mingi maailma uudiste ülevaatega, kuhu pole isegi tõlget alla lisatud. Ühesõnaga, loobutud on ise uudiste tootmisest ja ostetakse eetrisse odavaid klippe. Ainuke, mida praegu veel sealt telekanalilt kannatab vaadata, on Inglise jalgpall (karjuja kommentaator ruulib!).

Ühe vana tõdemuse järgi saavad kõik maailma hädad alguse kas rumalatest inimestest või liiga vähesest rahast. TV4 puhul kehtivad ilmselt mõlemad. Mäletan, et kunagi pidasime ühte pisikest internetiportaalikest, mida külastas heal juhul mõnituhat inimest kuus - aga me suutsime sinna raha eest reklaami müüa. Mitte palju, aga väikse taskuraha saime ikka. Ei Kalev Sport ega TV4 pole praeguseks (vähemalt niipalju kui olen jälginud) ühtegi sekundit reklaami müünud. Kuidas see võimalik on?

Üks järjekordseid ämberotsuseid tuli eelmisel nädalal, kui uudistest võis lugeda, et praegused omanikud kavatsevad Leviraga lepingu lõpetada. See tähendab, et TV4 kaob maapealsest digilevist ja jääb ainult kaabelvõrkudesse. Ma usun, et Zuumi kliendid oleks just TV4 potentsiaalsed vaatajad, kuna nendeni teisi spordikanaleid väga ei jõua. Eks saab ka ilma jalgpallita, aga kanalil on jälle üks vaataja vähem...

Kalapoeg Nemo seinamaalingu tegemine

Alustuseks olgu ära öeldud, et mina hoidsin viimati pintslit käes põhikooli kunstiõpetuse tunnis umbes 15 aastat tagasi, kaaslane samamoodi. Võtsime siis ette bravuurika plaani joonistada ühele lastetoa seinale seinamaaling. Informatsioon, mida internetist leida võib, on liialt kunstikallakuga ja ei anna palju nõu.

Mõtlesime välja, et kuvame videoprojektoriga pildi seinale, teeme harilikuga ette ja värvime üle. Lihtne öelda, raske teha. Värvivaliku kohta ei osanud kah midagi arvata, peast käis läbi kõik alates vesivärvidest kuni spetsiaalsete seinamaalinguvärvideni. Lõpetuseks otsustasime osta kohalikust ehituspoest VivaColori 1L purgised seinavärvid - must, valge, punane, sinine, kollane. Nendest värvidest peaks saama kõik vajalikud toonid ise kokku segada. Müüja, kes ka suurema osa põhivärvidest pidi pastast tegema, vaatas igatahes imelikult. Enamik ju ostavad oma kreemjas-beeži tooni.

Esimesel õhtul said 4 tunni jooksul harilikuga seinale kõikide objektide kontuurid. Teise päeva hommikul alustasime nurkades olevate vesitaimede värvimist. Kartsime juba ette, et värvimine on see kõige raskem osa, aga reaalsus osutus veel hullemaks. Ajakulu on meeletu - vähegi nõrgema närvikavaga inimene ilmselt viskaks juba mõne tunniga pintsli nurka ja loobuks. Aga järjekindlus viib sihile. 5-6 tunni möödudes olid esimesed kogemused omandatud ja võis asuda keerulisemate objektide kallale. Paraku tuli öö peale ja pidi vahepeal magama. Kokku sai tööd tehtud kahekesi 8 tundi.

Kolmanda päeva hommikul asusime kõige tähtsamate tegelaste kallale. Hakkasime tulema ülevalt alla ja joonistasime kalad alates sabauimest kuni silmadeni. Suhteliselt kiiresti saime aru, et plaan joonistada kõik pisidetailid üks-ühele arvutigraafika pildist ei õnnestu. Igasugused varjundid ja peened soomused tuleb saavutada värvide segamise tehnika abil. Pärast kaheksat töötundi tekkis minul küll tunne, et kui kellelgi veel kalu on vaja tavaliste seinavärvidega joonistada, siis andke aga siia.

Neljanda päeva hommik algas tausta värvimisega. Alguses sai küll pead murtud, et kas teha taust enne kõike muud ja pääseda sellest kõige raskemast vaevast, aga kartsime, et heledaid toone tumedale taustale nende värvidega ei õnnestu saada. Igaljuhul umbes pärast üheksat tundi oli asi peaaegu valmis. Kokkuvõttes võib öelda, et jäime tulemusega suhteliselt rahule. Kui keegi kavatseb sama trikki oma kodus teha, siis oskaks kindlasti soovitusi anda, alates sellest, milliseid pintsleid valida kuni värvimise suuna ja pintslitõmmeteni välja. Üks kõige olulisemaid pointe, mida peab silmas pidama on see, et seinavärvid kuivavad kohutavalt kiiresti - sekundite jooksul peate kokkusulatamised jms tehtud saama. Ühtlast katvust on suhteliselt keeruline saavutada. Aga siin siis lõpptulemus (fotoka välk on keskosa pisut üle valgustanud):

Värvid, pintslid kokku: 650 krooni
Ajakulu: 2 inimest umbes a 30 tundi

Peagi jõuab teleekraanile uus reality show "Linnavalitsus"

Ülbiku kõrvu on jõudnud sahinad, et Tallinna linnavalitsus on sõlminud produktsioonifirmaga Ruut lepingu kolm kuud kestvale tõsielusarjale "Linnavalitsus." Tegemist on analoogiga kunagisele sarjale "Baar," kus tegelased olid ööpäevaringselt kaamerate vaateväljas. Pearežsissööriks saab Jaanus Nõgisto, kelle sõnul on tegemist ka maailmamõistes erakorralise projektiga.

Projekti teeb teistsuguseks juba see, et sarja ülesvõtmiseks kasutatakse linnavalitsuse turvakaameraid. Aga veelgi olulisemaks erinevuseks saavad olema saates osalevad reaalsed linnavalitsuse ametnikud. Näiteks igal nädalal saavad televaatajad kõige vähemmeeldinud ametniku välja hääletada, aga samamoodi võib ametnik edu korral saavutada immuunsuse.

Nõgisto sõnul saab saade olema väga intriigiderohke ja täis üllatusi. Valmis tuleb olla ka ootamatusteks, näiteks enamik ametnikke võib muutuda niivõrd töökaks, et tööülesandeid lihtsalt kõigile enam ei jätku.

Linnavalitsuse pressiesindaja sõnul tullakse vastavasisulise pressiteatega välja järgmisel nädalal. Lisakommentaarina mainis ta ainult seda, et tegemist saab olema kõige parema näitega avaliku- ja erasektori koostööst, samas aitab saade tutvustada linnavalitsuse igapäevatoimetusi.

Ülbiku andmetel rahastatakse projekti tänavavalgustuse eelarvest. Pressiesindaja sõnul see siiski linnaelanikke väga häirima ei hakka, sest saate eetrisoleku ajal nagunii keegi tänaval ei liigu.

Kuidas teha ise plögaburgerit ehk kuidas kokata sama hästi nagu purksiputka Oksana

Kodus hamburgerite valmistamine vahelduseks traditsioonilistele singi-juustu võileibadele on hea vaheldus. Ülbiku kokandusnurgake õpetab tänase naljapäeva puhul valmistama vähemalt sama häid purkse kui pakuvad meie kultuskohad Nõmme tee putkad, Söögiplats jne. Ja seda odavamalt.

Kõige suurem challenge hea purksi valmistamisel kodustes tingimustes on sobiva saia leidmine. Meie kaubandusvõrgus on saada ainult Leiburi hamburgerikuklid, mis teevad oma töö kenasti ära, aga võiks paremad olla. Osad edasijõudnud on näiteks katsetanud Selveri ciabattadega, aga need ei sobi hästi purksiks, sest õige purksi sai on ilma liigse koorikuta.

Olgu, vaja läheb veel Rakvere pihve, hapukoort, ketšupit, salatit (kapsasalat, võib ka lisandiga - kapsa-porgandi, kapsa-porro), liistakat Toast juustu (see kilesse pakitud viilakas). Pihvid lased panni peal väikeses õlis mõlemalt poolt pruuniks ja topid saia vahele, juust jääb pihvide alla. Edasi, kogu värk mikrosse umbes 40 sekundiks. Kui mikrot pole, võib saia ka lihtsalt kuuma panni peal sisekülgedest ära röstida.

Purks uuesti lahti ja määrid pihvide peale varem valmistatud hapukoore-ketšupisegu. Nende segamise vahekord on maitse asi, ma panen tavaliselt 2/3 hapukoort ja 1/3 ketšupit. Väheke soola võid kah juurde segada. Siis asetad pihvide peale salati ja sinna otsa uuesti kastet. Hamburger tagasi kokku ja suru kergelt peale, et ilusasti hambusse mahuks.

See toit maitseb ajalooliselt hästi värskes õhus, niiet võite õue maja ette sööma minna. Head isu! Kui kunagi mahti saan, kirjutan ka sellest, kuidas saada kodustes tingimustes Peetri pizzast paremat tulemust. Aga see saab olema juba pikem tegemine.