Bussipiletite korduvkasutamine

Päevaleht kirjutab, et tulevikus hakkavad mupo kontrolörid sõidutalongi hologrammribale elektroonilises kompostris märgistuse teinud inimesi trahvima.

Ma olen kindel, et enamik inimesi on ausad ja tasuvad ühistranspordi eest nagu kord ja kohus. Need, kes soovivad jänest sõita, saavad seda teha nagunii. Kogu see piletisüsteem alates talongist kuni mupodeni välja on auklik nagu hiirte juust kalašnikovi tule all.

Inimesed sõidavad päevast-päeva samu marsruute ja kõigile, kel silmad peas, on selge kus mupo kontrollputkad asuvad. Teoreetiliselt on võimalik sõita aastaid piletita, ilma, et peaks mupoga suhtlema. Sõltub ainult ja ainult sellest, kuidas teie soovitud marsruut mupo asukohtadega klapib.

Nüüd aetakse mingit jura, et kompostri tempel ei tohi kindlasti hologrammiribale sattuda. Ühesõnaga augustage niikaua pakist talonge, kuni saate templi õigele kohale. Kui läheb hologrammiriba peale, saate selle ju ilusti ära pesta ja uuesti kasutada.

Kui ma väike koolipõnn veel olin, siis tehti ikka pätti ja määriti vahest tahvel küünlarasvaga kokku. Küll oli äge vaadata, kui õpetaja hakkab midagi kirjutama, aga midagi tahvlile ei jää. Pärast oli muidugi pahandust palju.

Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga.

Samal ajal kui pühapäeva õhtul võis Kanal2-st vaadata neljateistkümnendat korda Con Airi ja TV3est Hot Shots'i (majanduslanguse aeg ju), näitas ETV2 Lennart Meri sünniaastapäevale pühendatud saateid. Hakkasin huvi pärast natuke uurima, millega Meri pärast presidendiaja lõppu tegeles, aga väga palju infot selle kohta ei ole. Ju siis tervis ei olnud enam nii hea.

Igatahes leidsin ühe huvitava intervjuu Eesti Ekspressist, arvatavasti ühe viimastest mis ta anda jõudis. Aasta oli 2005 ja Lennart Meri räägib oma krundile istutatud puudest:

"Kanarbik kasvab siin nii hästi. Nagu ka kõik siia istutatud puud. Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga. Aga korraliku toiduga kosuvad nad lõpuks ikka ja lähevad kasvama."

Huvitav ettekuulutus igaljuhul.

Kahju on sellest, et koos Meriga kadus meie poliitikamaastikult viimane vanakooli riigimehelikkuse esindaja. Uut Merit ei ole kuskilt paista ja arvatavasti nii väikese riigi puhul sünnib tema sarnaseid suurkujusid kord paarisaja aasta jooksul.

Lõpetuseks räägib Meri Savisaare 2005 aasta Keila-Joa suvilaskandaalist:
“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri.
“Laidoneri?”
“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Misiganes ta sellega siis ei mõelnud.

Puugihaiguste vastu vaktsineerimise hullus

Paari saates esines järjekordne äraostetud meditsiinitöötaja, kes külvas puugihaiguste - puukentsefaliidi ja puukborrelioosipaanikat. Aastas olevat Eestis 300 nakatumist. Mulle jääb arusaamatuks, miks meedia läheb kaasa sellise paanikakülvamisega. Loomulikult ei saanud nö meditsiinitöötaja jätta mainimata, et käimas on vaktsiini sooduskampaania. See on ilmselge, et tegu on puhta vaktsiinitootjate propagandaga. Piisab vaid, kui vaadata kellele kuulub internetiaadress vaktsiin.ee, mida med. töötajad reklaamivad kui infolehekülge. Tegu on osaühinguga, mis teatavasti on kasumit taotlev organisatsioon.

Paaris kuvati ette väga hirmus pilt nendest haigustest, samas on 300 haigusjuhtu väga vähe võrreldes igasuguste teiste haigustega. Mainimata jäeti täiesti, et borrelioosi vastu vaktsineerida ei ole võimalik. Entsefaliit on haigus, millest 2/3 inimesi paraneb iseenesest ja midagi tõsist sellest välja ei kujune. Vaid 1/3 juhtudest areneb sellest ohtlik haigus. Ei ole kuulda olnud, et Eestis oleks keegi surnud või saanud olulisi tüsistusi. Minu mäletamistmööda sai teha pärast puugihammustust haigust ennetava süstimiskuuri, võin eksida.

Igaljuhul on tegu äriga, mida rahvusringhääling ei peaks sellises võtmes kajastama.

Külaskäik laenuvõlglaste laagrisse

Viimaste päevade jooksul on saabunud palju lugejakirju küsimusega, kas minuga on ikka kõik korras ja millal ilmub järgmine postitus. Ei, ma ei ole kuskile kadunud, asi on hoopis selles, et mul oli vahepeal võimalus külastada laenuvõlglaste laagrit. See on koht, kuhu tavaliselt saabutakse käed taskus ja siis, kui kogu teie maine vara on võlgade katteks maha müüdud. Öeldakse, et surm ei võta kah sealt, kust midagi võtta ei ole, aga siiski, aga siiski...

Keeran autoga kruusateelt ära vasakule, kitsale ja mudasele metsarajale. Juba kaguelt hakkab silma hämaras kumav tuttava panga logo. Peagi jõuan traataia juurde, suretan auto mootori välja kui juba jookseb merekonteinerist ümberehitatud kontorihoonest välja lipsustatud härrasmees, kes teatab, et tänaseks on külastusaeg läbi ja keeraku ma kohe ots ringi. Täpsustan, et meil oli kohtumine kokku lepitud. Pankur Jaanus (nimi pole muudetud) leebub sellepeale ja käsib mul auto parkida kontorihoone taha peitu. "Noh, et elanike haavu mitte uuesti lahti kiskuda," täpsustab Jaanus.

Jaanus palub mul mobiiltelefoni ja muud väärtuslikumad esemed jätta kontorihoonesse hoiule. Seejärel tasun külastuse eest 200 krooni kassasse. "Kahjuks giidid on juba tänaseks koju ära läinud, aga vaatame koos natuke ringi," teatab Jaanus. Pisut eemal lõkke ääres soojendab üks meesterahvas jalgu, lähme uurime täpsemalt.

Mina: Tere, mis su nimi on?
Tema: Mis? Kes sa selline oled? Pane oma mikrofon ruttu ära või ma ma kurat äsan sulle pakuga vastu pead. Nii on hea vä?

Mõne aja pärast mees siiski rahuneb ja teatab, et ta nimi on Jüri. Endine vuukija.

-Kaua te siin juba olete?
-Jõuludest saati, kuule, sul suitsu on vä?

Vaatan Jaanusele otsa, too vangutab pead. Lähme jutuga edasi.

-Palju teid siin kokku on, sul mõni sõber kah juba tekkinud?
-Ei tea, arv muutub koguaeg. Toomast näed seal eemal? Elame ühes telgis. Ta raiub natuke jäätükke, varsti saab põdrasambla teed.
-Aga mis te teete siin päevad läbi üldse?
-Midagi, niisama haletseme ennast. Mida rohkem, seda paremini papp jookseb
-Mismõttes papp jookseb?
-No külastajad ikka viskavad mõne JOBU.

Tuleb välja, et JOBU on laagrisisene rahaühik. Jaanus täpsustab, et üks kroon võrdub saja tuhande JOBUga. Kurss olevat valitud selline seetõttu, et elanikel oleks psüühiliselt kergem oma võlakoormat kanda.

-Aga palju sa võlgu oled?
-Peaaegu neli miljonit krooni. Aga sa annad mulle kah mõne JOBU pärast ikka vä? Niisama ma ei räägi midagi.
-Saad-saad.
-Aga Toomas näed tuleb sealt, tema on ainult kaks miljonit sees. Oeh, ma ei teagi kohe... kui ta varsti välja saab, siis mismoodi ma üksi olema hakkan.
-On lootust välja saada?
-No on ikka, noored mehed ju alles. Näiteks Meelis, haha, kift kutt oli... sai hiljuti minema, üks vanem üksik naisterahvas maksis ta võla ära ja... (köhib) võttis enda juurde. No ikka parem kui siin...

Annan jürile miljon JOBU ja seame sammud tagasi kontorihoone poole. Uurin teepeal Jaanuse käest, kuidas tema siia tööle sattus.

-Kodulaenude peal olin. Töö sai kahjuks otsa ja suunati ümber.
-Mõni tuttav ei ole siia sattunud?
-Petja. Ta oli bussijuht. Sõidutas kliente uusi arendusprojekte vaatama. Tore mees, kahju kohe.
-Aga süüa ikka annate võlgnikele?
-Süüa saab panga poolt korra päevas. Kui väheks jääb, tuleb ise loodusest lisa otsida.

Lõpetuseks küsin Jaanuselt kuidas käituda, et siia mitte sattuda.

-Tööd tuleb teha ja arved ilusti ära maksta.

Sõidan vaikselt metsateed mööda tagasi ja mõtlen, et tore soovitus küll. Pankade jaoks eksisteerivad igasugused force majeure jms mõisted, aga majanduslangus oli samamoodi force majeure nii Jüri kui Toomase jaoks.

Rämpstoit ei ole kahjulik

Rämpstoidu nime all tuntud söögipoolis ei ole pigem maksimaalselt tervislik. Huvitav, keegi ei sea kahtluse alla näiteks hakklihakastme ja kartuli tervislikkust. See on justkui ilma igasuguse vaidluseta tervislik ja hamburger mitte. Kui lähemalt süveneda hakklihakastme koostisesse, siis ei leia me sealt väga palju tervislikku - hunnik rasvu ja sinna juurde veel suur kogus tärklist kartulina. Ühekülgne, aga toitev. Samas, hamburgeri vahelt saame tavaliselt palju jääsalatit, tomateid, loomalihapihvi ja nisukukli. Minuarust justkui oluliselt mitmekülgsem, kalorisisaldus samamoodi teada.

Tõsi, me ei tea, mis selle hamburgeri komponentide sisse on topitud. Teada on niipalju, et vaid salatimaterjal ostetakse ka suurte kiirtoidukettide poolt Eesti tootjatelt, ülejäänud saabub külmutatuna üle maailma asuvatest varustamistehastest.

Tegelikult ajendas kirjutama Postimehe artikkel "Rämpstoit koolis". Et mida nüüd selle kampaaniaga tahetakse ütlema hakata? Mitte keegi ei hakka kunagi koolis restoranitasemel toitu pakkuma. Oma igakuise toiduraha eest saate minimaalse energiavajaduse kaetud ja loodetavasti ka kõik organismile vajalikud ained kätte. Paraku on tõeliselt tervisliku toidu tegemine kallis ja suurtele rahvahulkadele praeguse tasu eest mõeldamatu.

Kohati tunduvad tervisliku toitumise propageerijad sama hullud kui need karusnahkade keelustamise aktivistid. Inimene on aegade algusest peale tarvitanud karusnahku riiete tegemiseks ja samamoodi on nad söönud rasvaderikast toitu.

Tõde Tõehetkest

Alates möödunud sügisest võime pühapäeviti televusserist näha oma elu piinlike seikade pärast higistavaid rahanäljas kaasmaalasi. Meelelahutus missugune! Järgmine aste edasi võiks olla The Running Man stiilis kriminaalide meelelahutuslik hukkamine, jääme ootama. Mulle tundub, et Tõehetk on selline ühe hooaja saade - USAs tõmmati see näiteks eetrist mõneks ajaks maha, et teha ruumi Hole In The Wall'ile, mis ülla-ülla hakkas jooksma ka meie TV3-es. (Jääb mulje, et meie oma telekanalid ei suuda ise suurt midagi välja mõelda kui lihtlabaselt kopeerida mujal edukaks osutunud ideid.)

Mis selle Tõehetkega siis lahti on? Ma ütlen kohe ära, et ei oma mingit isiklikku kontakti ega huvisid seoses selle saatega. Lihtsalt mind häirib see, et inimesed lähevad sinna teadmata mille põhjal otsustatakse raha võitmine või kaotamine. Eksivad need, kes usuvad, et sellel on mingi seos tõerääkimisega.

Polügraafi toimimine ei ole tõestatud. Erinevate uuringute järgi on selle töökindlus samas suurusjärgus juhuslikkusega. Kuidas valedetektori test läbi viiakse? Teile esitatakse umbes 2-3x rohkem küsimusi kui testijat reaalselt huvitab. Täiteküsimused võivad olla nii mitteolulised kui kontrollküsimused, kuid kõikide nende vastuseid peab testija ette teadma. Mitteolulisi küsimusi kasutatakse selleks, et testitava reaktsioone kaardistada. Lõpptulemusena valmib raport, kus on ainult olulised küsimused ja nende kõrval tulemus, mis ei ole alati must-valge (või kui ma siinkohal eksin, siis on tegu väga suurte ümardustega stiilis 55% ->100% jne).

Näiteks küsimus on: "Kas te tarvitasite eile alkoholi?";
Teie vastus: "jah";
Polügraafi reaktsioon: 60% sarnane eelnenud täiteküsimusele, kus te vastasite tõeselt;
Järeldus: testitav tarvitas eile kärakat.

Seega, tegelikult on tulemusi ka vahepealseid ja määramatusi. Ja selle testi misiganes vastuse tõeväärtus on ka selge 100% näidu korral korral ligilähedane fifty-fiftyle.

Edasi, kuidas käitub saate produtsent? Tema jaoks on oluline, et saade oleks skandaalne, suure vaadatavusega ja mida piinlikum, seda parem. Selle nimel, et osaleja elust välja urgitseda skandaale, on tehtud väga palju eeltööd. Minu oletus on, et mida suhteliselt vähemskandaalne on saates esitatud küsimus, seda kindlamalt sellest "tõerääkijana" väljute, sest vastasel korral tekib oht kõik tehtud töö raisku lasta. Saade lõpetatakse osaleja jaoks siis, kui kõik olulisem on linti saadud. Seejärel küsitakse näiteks mõni selline küsimus, mille vastus ei ole üheselt määratud. ("Kas arvate, et teeksite kui juhtuks?" stiilis küsimus).

Loomulikult järgitakse kõige selle juures loogiliselt kulgevat stsenaariumit. Vandenõu? Valedetektorist ja saates osalenute muljete kohta leiate googlest.

Töötust ettevõtjaks, kuidas?

Aasta lõpuks ennustatakse Eestis 100000 töötut. See tähendab sisuliselt iga viies inimene on sunnitud jääma koduseks. Lõunapausil võite oma töökohas teha viieks loengu ja siis vaadata üksteisele otsa. Aga kui te juba olete sunnitud koduseks jääma ja heal juhul saite koondamishüvitised kätte, siis on teil laias laastus kolm valikut:

1. hakata uut töökohta otsima;
2. proovida ettevõtlust;
3. teha mitte midagi ja süüdistada valitsust.

Kõige lihtsam on loomulikult viimane variant, selle enamus arvatavasti ka valib. Uue töökoha leidmine sõltub paljuski teie spetsiifikast ja nõudlusest sellise oskuse järgi. Ma arvan, et väga ei eksi, kui ütlen, et väga hästi kvalifitseeritud ja nõutud inimene leiab praegusel ajal töö umbes poole aastaga. Kõikide teiste puhul sõltub see majanduse käekäigust.

Tegelikult tahtsin rääkida just ettevõtlusest. See võib olla mõneks ajaks teie ainuke võimalus eluvaim sees hoida. Kahjuks mitte iga inimene ei sobi ettevõtjaks, see nõuab väga suurt pühendumist ja pealehakkamist. Paljud inimesed ei suudagi iseseisvalt töötada - ülemus peab neil koguaeg kuklasse hingama, et midagi tehtud saaks. Aga teatavasti rahapuuduses ja nälgival inimesel võivad avalduda sellised omadused, mille olemasolust nad varem polnud teadlikud.

Kuidas siis pihta hakata? Ma ei viitsi siinkohal rääkida tavalist juttu sellest kuidas osaühingut asutada või FIEks registreeruda. Kõige olulisem on IDEE. Maailmas on väga palju raha valmis heade ideede jaoks, paraku neid sünnib haruharva. Enamik firmasid konkureerib samal alal sadade ja tuhandete teistega. Seega, kui sa just geenius ei ole, siis mata see mõte kohe maha, et suudad pakkuda midagi sellist, mida keegi teine ei suuda. Kasuks tuleb kindlasti see, kui mingil tootel või teenusel on vähe pakkujaid või nad teevad seda halvasti.

Kuidas siis IDEE peale tulla? Hästi hoitud saladus on see, et väga mitmed ideed on toodud sisse välismaalt. Kui teil on võimalus ringi reisida, siis tasub kindlasti pöörata tähelepanu asjadele, mis on seal riigis paremini korraldatud. Eesti riik on ikkagi alles puberteedieas, arenenud lääne riikidel on olnud võimalus oluliselt kauem oma majandust üles ehitada. Seega vaata reisides avaralt ringi ja jäta meelde.

Kui reisida pole võimalik, siis aitab palju ka internetis ringi surfamine. Keeleoskus on muidugi vajalik.

Kas teadsid, et meie paljukiidetud Skype ei olnud tegelikult midagi originaalset? Mina tegin oma esimese telefonikõne internetis rohkem kui kümme aastat tagasi. Skype lihtsalt vormistas ühe kehvasti teostatud idee korralikuks ärimudeliks.

Eesti Loto veebileht traditsiooniliselt maas

Tänane päev algas sellega, et ostsin eestiloto.ee-st mõned Bingo loto piletid. Kõik toimis ja sain nende eest internetipangas ära tasuda. Jamad aga algasid siis, kui soovisin pileteid telesaate jaoks välja trükkida. See on nimelt võimalik ainult üks pilet ühel A4 lehel. Nii, et saaks näiteks oma 10 mänguvälja ühele lehele, ei ole võimalik.

Järgmine idee, mis seal veebilehel peaks saama teha, on ise numbrite sisestamine ja sellepõhjal reaalajas näha oma ruutude täitumisi. Aga selle mõtte võib kohe maha matta, sest veebileht uimab 24/7.

Tundub, et meie edukad IT inimesed pole aastaid suutnud eestiloto.ee'd selliseks teha, et ta pärast loosimist kasutatav oleks. Tehku siis kasvõi nii, et kui arvutisüsteem pole mu piletit veel üle kontrollinud, ilmub pileti juurde sellekohane teade, et proovi hiljem uuesti. Sidugu sellest lotosüsteemist lahti ühesõnaga (ma keeldun uskumast, et veebileht on aeglane puhtalt veebipäringute rohkuse tõttu), see on arusaadav, et kontrollimine on ressursimahukas. Aga veebileht peab jääma tööle!

Sellest, kuidas Bingo lotoga Eestis lood on, kirjutan äkki mõnes järgmises postituses. Ahjaa, sain seekord 2 nurkademängu võitu, ehk 80 krooni, asi seegi.

Edgar teeb oma valijatele kingituse

Vanasti tarvitses Edgar enne valimisi inimestele raha jagada, näiteks 500 või 1000 krooni nö hinnatõusu kompenseerimiseks. Aga nüüd, kus kõik peavad püksirihma pingutama (kõik peale linnaametnike), on tuldud geniaalse idee peale. Tallinnas kustutatakse öösel mõneks tunniks tänavavalgustus.

Edgari valijad on muidugi üliõnnelikud, selle 500 või 1000 krooni eest ei saanud ju kõige odavamaid valuvelgigi. Ja nüüd selline kingitus! Aga need, kellelt pronksshoppajad vara minema viivad, on ju nagunii Ansipi valijad ja rikkurid. Las maksavad, tulebki võtta rikastelt ja jagada vastele!

Ma mäletan kui olin veel väike poisike, siis meie küla tänavavalgustus oli automatiseeritud. Niikui pimedaks läks, hakkasid tuled põlema. Meie kavalpead aga teadsime, kus see valgusandur asus ja näitasime sinna taskulampi. Umbes 15 minutiks oli küla pime. Küll oli kift luurekat mängida.

Miks see Võsareporter inimestele meeldib?

Õhtuleht kirjutab, et eelmise nädala vaadatuim saade oli jälle Võsareporter. Kas siis on asi selles, et samal ajal midagi muud telekast ei tule või suudab see võsapets oma tobeda irvitamisega kuidagi vaatajad ära võluda. Pets sai kunagi kuulsaks teatavasti sellega, et intervjueeris politsei seljatagant kriminaale või muidu õnnetuse otsa sattunud inimesi. See saade oli isegi veel mingis mõttes kunstiliselt nauditav, aga keskerakondlasest võsareporterina lihtsate inimeste lolluste tagaõigustamine mulle ei istu.

TV3 on jätkuvalt edetabelist väljas. Kui mõtlema hakata, siis polegi seda kanalit pärast Miljonimängu lõppu vaadanud. Kõik telekanalid töötavad praegusel ajal säästurežiimil, aga TV3 kuidagi eriti. Toodavad juba kümnendat aastat samas stiilis reality't, filmitakse nädalaga ära ja siis näidatakse pool aastat juppe meile. Arusaamatu, kasutagu siis oma tavalist lähenemist juba - osta sisse mingi odav C kategooria film ja saad programmi hinna-vaadatavuse suhte korda. Mulle on jäänud mulje, et TV3es peale Märt Teieri kedagi palgal polegi. Ilmselt eksin, müügimeeskond vast ikka eksisteerib. Igaljuhul, kui pole programmi, siis pole ka asja vaadatavuse edetabelisse.

Kuidas politseinik meid kesklinna kandis kinni pidas

Kell oli laupäeva õhtul umbes 23.00 kui ootasime vasakpööret Suur-Ameerika tänavalt Pärnu maanteele. Olime foori taga esimesed, kui meie kõrvale veeres liikluspatrull. Uudistasime neid tegelasi huviga, ilmselt tagaistuja poolt ka pisut ülehinnates toonklaasi tumedust. Igaljuhul panid nad meie kõrgendatud huvi tõttu tagurpidikäigu sisse ja keerasid auto nina meile järgi.

Kosmose ees meid lõpuks ka rajalt maha võeti. Naissoost autojuht lasi tuuleklaasi alla, mispeale politseinikuhärra ei mõistnud öelda ühtegi sõna. Küsimuse peale, kas nad sooviksid äkki dokumente vaadata, vastati mömöh. Sellele järgnes küsimus, et kas me teame kah miks meid kinni peeti. Ei teadnud, pakkusime, et jäime neid liiga kauaks vaatlema, mis oli vale vastus. Politseinik palus alla lasta tagumise klaasi ja kukkus pragama, et tagaistujal pole turvavööd peal. Ei olnud tõesti, tunnistas süüdi. Aga pisut joobes oleku tõttu ei soovinud tagaistuja pikemasse vestlusesse laskuda.

Üldiselt pääsesime seekord hoiatusega, siililegi selge, et taga istudes tuleb turvavöö peale tõmmata. Politsei väite kohaselt saab trahvida nii juhti kui tagaistujat. Üldiselt tore, et kohe ametlikuks ei mindud, aga siiski eeldaks ka öisel ajal riigiametniku poolt vähe paremat suhtlemisoskust. Eriti rääkides naisterahvaga, kes tol hetkel oli ilmselgelt tanki pandud.

Irooniline on veel see, et kontrollisime hiljem üle ja ka parema tahtmise korral ei näe läbi tagumiste toonklaaside, kas turvavöö on peal või mitte. Võta siis kinni, kuidas nad selle ära nägid.

Miks ei ole seadused Riigi Teataja kodulehel viidatud?

Aegajalt juhtun ikka riigiteataja.ee lehele kontrollima, kas ja mida seadused lubavad või keelavad. Tihtipeale tundub mulle, et seadused peavadki olema raskesti arusaadavalt kirjutatud. Üks paragrahv viitab teisele, see omakorda kolmandale, lõpuks avastad korraga kümneid lahtiolevaid brauseriaknaid.

Siiamaani ei saa ma aru, miks ei ole võetud ette korralikku tänapäevast lähenemist, kus esiteks oleks viited reaalselt toimivad veebilingid või parem, kui üks säte sisaldab viidet teisele, siis saan ma selle kohe sinna peale/kõrvale/juurde vaadata. Teiseks, selline tehnoloogia on üle kümne aasta juba täiesti olemas. Arusaadav, et see on tähendab palju lisatööd mingile ametiasutusele, aga seadused, mis puudutavad igat elanikku, peaksid olema siiski arusaadavad ka tavainimesele mitte ainult juristile.

Sättige ennast valmis, rohelised mehikesed tulevad!

Sattusin Vikerraadio arhiivis Igor Volke jutusaate peale (mp3). Huvitav kuulamine igaljuhul, sõltumata sellest, kas olete skeptikud või paduusklikud. Kõrvale võib võtta Õhtulehe intervjuu. Kes ei viitsi ise neid materjale kuulata või lugeda, kirjutan lühida sisukokkuvõtte.

Palju märke viitab sellele, et inimkonda valmistatakse ette maavälise elu olemasolust teatamiseks. Juba lähiaastaatel peaks kõigini jõudma ümberlükkamatud tõendid, et me ei ole ainuke tsivilisatsioon. Eitamise ajastu lõppes sellega, et mitmete suurriikide valitsused on hakanud avalikustama aastate jooksul kogunenud nö x-faile.. Paraku tehakse seda ainult vähemsensitiivsete kaugvaatlustega, kuigi on olemas veel järgmiste tasemete (oluliselt rohkem huvitavate) kontaktide dokumente. Lisaks valitsuste kattevarjus tegutsevatele isikutele on asjaga seotud ka kirikud.

Ufoloogina Volke mulle meeldib, peamiselt just seetõttu, et ta on selgelt distantseerinud ennast igasugustest kristallid-peas selgeltnägijatest ja otsib siiki loogilisi seoseid meile seni teadaolevaga.

Mältan, et kunagi vanemad ostsid sellist ajakirja nagu Universum, mis sisaldas enamjaolt välja mõeldud ulmejutte igasugustest paranähtustest. Kahjuks seda serveeriti kui populaarteaduslikku ajakirja. Lugesin küll huviga, aga praegu pean ennast pigem skeptikuks. On õnnestunud lapsepõlves külastada ka seda kurikuulsat Merivälja objekti (vt Õhtulehe intervjuu) ja katsuda erinevaid tükke mis maa seest välja kaevati, aga paraku olin siis veel liiga väike ja lapselik fantaasia nõudis oma...

Aastane maamaksu arve 58 krooni

Täna võtsin julguse kokku ja avasin üle pika aja postkasti. Postkastiga seonduvad peaaegu alati negatiivsed emotsioonid, keegi tahab kas kaudselt või otseselt minu raha omale saada. Haruharva juhtub, et sealt midagi positiivset leiab.

Alati on pisut humoorikas vastu võtta maamaksu arvet, nii ka sel korral. Arve 2009 aasta eest on ei rohkem ega vähem kui 58 krooni. Ja ma ei ela korteris, mis 500 ruutmeetri peal majutab sadu inimesi. Tallinna linna piir jookseb linnulennult 150m kauguselt ja kui ma peaksin seal elama, siis oleks samasuure maatüki hind umbes 100 korda kõrgem. Tõsi, mõningad Tallinna maksumaksjate hüved minuni ei ulatu, näiteks ühistransport, aga tänapäeva autostunud maailmas ei kasutaks ma seda arvatavasti ka siis, kui see mu elukoha kõrvalt käiks. Nägu Jüri Mõis kunagi ütles: ühistransport on pensionäridele, kooliõpilastele, joodikutele või teistele, kel mingil põhjusel juhiluba parasjagu ei ole „Ühistransport peab muidugi olema, et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis.”

Alternatiiviks, 58 krooni eest saab osta näiteks kilo hakkliha, pubis kaks õlut või 5 liitrit jääkuubikuid. Maamaksu arve läheb maksmisele ilma suurema vingumiseta.

Kui ilus tibi tuleks teile tänaval vastu ja küsiks 30 tuhat krooni, kas annaksite?

Enamik inimesi vist ei annaks, aga nagu Postimehest võib lugeda, on Eestis meesterahvaid, kes on nõus ka ilma ilusat tibi reaalselt nägemata andma ära kümneid tuhandeid kroone. Ja neid ohvreid ei olnud üks või kaks, vaid arvatavasti kümneid. Leian, et kui meie riigis elab nii rumalaid inimesi, siis tuleks kelmide karistamise asemel avaldada neile tunnustust hea töö eest ja veel parem kui nö "ohvrite" nimed ka avalikustataks. Need "ohvrid" tuleks saata tagasi kooli, sest riik ei ole suutnud kohustusliku haridusprogrammi raames anda kõige elementaarsemat mõtlemisvõimet.

Sellest pettusest võiks edasi arendada täiesti meie oma nigeeriastiilis skeemi. Koolitame noored tüdrukud (või tegelikult sugu polegi oluline) moosinägudeks ja hakaku teenima. Töötada saab ka kodus. Aja lihtsalt msn'is juttu, nagunii teed seda. Ja kui kokkusaamisele kutsutakse, siis ütle, et sul ei ole pükse ja bussipiletit - "Raha on laekunud. Konto XXX saldo suurenes 10000.00 EEK. Maksja: musi-musi".

Aga kui petuskeemist natuke edasi mõelda, siis huvitav, kui palju meil on selliseid perekondi, kus naine elab koos mehega ainult majandusliku heaolu nimel? Kui nädalavahetusel erinevates lõbustusastustes ringi vaadata, siis "käisin-soomes-ehitusel-tööl alfaisaseid rahabosse" on kõikjal. Ja alati tiirleb nende ümber tibisid, kes on huvitatud tasuta läbustamisest. Loodetavasti on tibidel piisavalt aru peas, et ei hakata sellistega genofondi rikkuma.

Tallinnas on nüüd minunimeline liiklusmärk

Asukoht on Laagri Statoili sissepööre tulles linna poolt. Pärast ümberehitusi tekitati sinna eraldusribaga bussitasku + kaks sõidurida Pärnu poole. Liiklusmärk näitab parempööret esimesest sõidureast. Liikluseeskirja järgi tuleb parempööre sooritada aga läbi bussitasku. Pärast seda, kui liiklusmärgi järgi sõites pidin korduvalt kokku põrkama bussitaskust parempöördele tulijat, otsustasin, et nii see enam jääda ei saa ja kirjutasin TTA Liiklusteenistusele. Vastus saabus 5 nädalaga ja oli järgmine:

Täname tähelepanu juhtimise eest Vana-Pääsküla bussipeatuse ja Laagri Statoili kütuse tanklasse juurdepääsu tee liikluskorraldusele. 

Kõnealuse liikluskorralduse konkretiseerimiseks paigaldab Tallinna Transpordiameti liiklusteenistus ühistranspordi sõiduraja kohale bussipeatuse ette liiklusmärgid 331 “Sissesõidu keeld”, 891b “Välja arvatud ühissõidukid” ja 882 “Kehtivusrada”. Sellise liikluskorraldusega on keelatud ühissõiduki raja kasutamine kõigile teistele sõidukitele peale ühissõidukite.

Liiklusmärkide paigaldamine on tehtud ülesandeks AS Signaal tähtajaga 20.03.2009. 

Niiet kui sealt mööda sõidate, siis teadke, et see liiklusmärk on ülbiku nimeline.

Hüvasti Järve Selver

Järve Selver on palganud ühisteenuste kontrolörid, kes valvavad, et te mingil juhul üle kolme tunni ei pargiks. Kui siiski läheb rohkem või olete unustanud parkimisaja märkida, kostitatakse teid umbes 500 kroonise trahviga. Ennekuulmatu lugu, et üks ostukeskus sel viisil oma püsikliente karistab.

Ma tahaks tegelikult teada, mis on see probleem, mida lahendatakse kolme tunni piiranguga? Tegemist ei ole mingi kesklinna kandiga, kus palju kontoreid ümber oleks. No ja mis siis kui suurusjärgus 10-20 autot seisavad seal päev otsa. Kas sellepärast peab hakkama oma kliente represseerima? Õnneks on mul võimalik valida mis teed mööda koju sõidan ja milline pood parasjagu ette jääb. Mulle põhimõtteliselt sellised tibijuhtkonna otsused ei meeldi. Edaspidi viin oma raha mujale.

Isehakanud Chuck Norris Tallinna tänavail

Sõitsime tänasel ilusal õhtupoolikul mööda Liivalaia tänavat. Ja järsku ilmus ei kusagilt vaatevälja Jack Norris vana bii-emm-dabljuuga. Mõtlesime koos juhiga, et kui ta veel millegiga silma jääb, siis helistame politseisse. Hakkasime juba telefoni haarama, kui ta tegi jänesehaagi Luha tänvasse.

Seepeale otsustasin, et nagunii me ei oska tema asukohta politseile kirjeldada. Mille peale autojuht arvas, et siiski peaks teavitama politseid potentsiaalsest purjus (vana bmw!) juhtist.

Kuidas käituksid Sina silmates sõidukit mis kihutab kesklinnas kiirusega 100km/h ja mille registreerimismärki sa tead?

Miks Eesti naised loovad suhteid välismaisete meestega?

Mitu minu sõbrannat on kolinud Eestist minema, enamjaolt põhjendavad nad seda seiklushimuga. Paratamatult elukogemusele tuginedes tekib mul arusaam, et nad põgenevad millegi eesti.

Aga mille? Eranditult kõik on nad lähenemas kolmekümnendatele eluaastatele ja pole seni suutnud oma perekonnaelu luua. Kas põhjus võib olla selles? Inimeste elueesmärgid on loomulikult erinevad, aga Inglismaalt tulnud keskpärane meesterahvas on eestlase jaoks rikkur. Ilmselt on naisi, kelle jaoks on majanduslik olukord kõige tähtsam.

Ma jään selle juurde, et välismaalasega suhet loov Eesti neiu otsib mingil põhjusel edu väljaspool kodumaad. Kas ma eksin?

Torrentitõmbajatel teenus kinni?

Postimees kirjutab, et Prantsusmaa võimud püüavad läbi suruda plaani, mille kohaselt jäävad korduvalt muusika, filmide ja mängude illegaalse allalaadimisega vahele võetud internetikasutajad ühendusest aastaks ilma.

Huvitav kas Prantsusmaa võimud on ikka täie mõistuse juures? Samas, kui meenutada kohaliku riigikogu e-valimiste ja id kaardi arutelusid, siis polegi väga palju loota.

Minu visioon internetist alla laetud teoste eest tasumiseks on selline, et internetiteenusepakkuja jagab mingi osa kuutasust autoritele laiali. Praegu on olukord selline, et näiteks Elion müüb sulle juurdepääsu erinevatele teostele, aga teoste looja midagi sellest ei saa. Kui poleks sisu, poleks ka Elionil midagi müüa. Võrdluseks sobib väga hästi näide, kus R-Kiosk müüks Postimeest, aga Postimeheni ühtegi senti ei jõua.

See, mis alusel raha laiali jagatakse, on nö dela-tehniki, olgu siis kasvõi nii, et internetiühenduse eest maksja deklareerib oma eelmise kuu 10-20-30 downloadi, mille autorite vahel raha laiali jaotatakse.

Kuidas Keskerakonda sügisestel valimistel võita

Lasnamäe külje all on suvel tihti suurüritusteks kasutatav lauluväljak. Seal on vist iga eestlane kunagi isamaalisi laule laulnud (või õlut joonud). Paraku ei paku lauluväljak palju programmi sealsamas elavatele venelastele.

Võiks korraldada valimispäeval oktoobris suure lasnamäelaste perepäeva, mis algab juba ennelõunal ja lõpeb kell 20.00 suure ilutulestikuga. Programm peab olema venelase jaoks väga heal tasemel - näiteks esineb Dima Bilan, Muumi troll ja kes need veel väga korda lähevadki. Romuralli ja mudamaadlus on enesestmõistetavad. Võib-olla ka poks ja wrestling.

Ilmselt jääks 5-10% vene häältest andmata, võimalik et rohkemgi.

Paraku kuulub lauluväljak keskerakondlastele ja suure tõenäosusega ei annaks Riho Rõõmus ürituseks luba.

Ilmar Raagi Klass saab uue hoo sisse

Vähemasti eile Saksamaal 16 inimelu nõudnud järjekordne koolitulistamine annab alust nii arvata. Selles suhtes tuleb Raagi tunnustada, et ta on saanud just õigel ajal õige temaatika linti võtta. Justnimelt linti võtta, sest tegelikult mulle see film ei meeldi, nagu kahjuks enamik Eesti filme.

Head filmi iseloomustab piisav näitlejameisterlikkus ja piisavalt hea ja etteaimamatu lugu - kõik see kokku peab panema unustama, et tegemist on muinasjutuga. Paraku on enamik Eesti filme sellised, kus näitlejad vuristavad ette pähe õpitud teksti ja teevad ettekirjutatud liigutusi. Ei veena mind noh! Suvaline USA B kategooria film on minuarust vähemalt näitlejate poolest peajagu üle. Ilmselt Eesti filmid on välismaal edukad just seetõttu, et originaalkeelt mitteoskajad ei ole võimelised paljusid aspekte hindama.

Kuidas tädi Maali ETVst Foorumit vaatas

Pärast viimaste toimingute lõpetamist laudas keetis tädi Maali omale tassi teed ja lülitas teleri sisse. Telekast vaatab vastu viis lipsustatud härrat, kes ajavad mingit udujuttu haldusreformist. Ta üritas süveneda, aga peagi sai aru, et see jutt on mingi linnavurlede jauramine ja vahetas kanali TV3 peale, kust tuleb Top Gear, millest ta vähemasti aru saab.

Tegelikult polnud Maali ainuke kes nõnda käitus. Ma arvan, et kui teha kõrgeima võimu kandjate hulgas küsitlus, siis tulemused oleksid umbes järgmised:

50% ei saa aru mõistest "haldusreform";
30% saab mõistest aru ja on midagi uudistest kuulnud, asja sisu jääb neile segaseks;
19% saab sisuliselt aru;
1% valdab teemat piisavalt sügavuti.

Sellest Foorumi saatest saab järelikult aru umbes 20% inimestest. Kohati on mul tunne, et need lipsustatud härrad tulevad tele-ekraanile parteidevahelist suhtlust teostama. Sellises vormis jutte võiks arutada Toompeal mitte rahvustelevisiooni eetris. Maali vajab otsustamiseks talle arusaadavat juttu kuidas see müstiline haldusreform teda puudutab.

Jääb mulje, et poliitikute eesmärk ongi valijate teadmatuses hoidmine, et siis lihtsa populismi abil nende seisukoht omale sobivaks kujundada.

400000 krooni Tallinna raha lendab tuulde

Eilsetest uudistest kuulsin, et Tallinn on otsustanud keskerakondlasele Peeter Võsale annetada 400 000.- 45 minutilise filmi tootmiseks. Nelisada tuhat krooni - see tähendab peaaegu kümme tuhat jooksva saateminuti eest. Ma arvan, et Võsareporteri tootmise hind on kümneid, kui mitte sadu kordi väiksem. Väga naiivne oleks siit järeldada, et toodetav saade on sama arv kordi parem/objektiivsem/argumenteeritum.

Näiteks mängufilm Blair Witch Project vändati vaid 300 tuhande krooni eest.

Hoopis suurema tõenäosusega saame filmi näol Võsa reklaamikampaania ja Ansipi mustamise. Arvatavasti on selle tehingu taustal antud ka väikene taskuraha omavalitsuste valimisteks. Ja see toimub tallinna maksumaksja raha eest! Kui teilt varastatakse raha, siis pöördute politseisse. Aga kui minu maksuraha on Keskerakonna poolt varastatud, kuhu siis muret kurta?

Kuidas riik oma kodanikke kotib vol 2

Eelmise jutu jätkuks toon välja ühistranspordis piletita sõidu eest määratavad trahvid Tallinnas ja Londonis.

Ühisteenuste viimased andmed ütlevad, et keskmine trahv piletita sõidu eest on 420 krooni. Võttes ühe korra pileti hinna 13 krooni, on trahvi ja legaalse sõidu erinevus 32 korda!

Ma olen nõus, et Londoni ühistranspordis on piletita sõitmine natuke keerukam, aga siiski võrdluseks: ühekordse pileti hind £4, trahv 60£. See teeb erinevust kõigest 15 korda!

Võttes veel arvesse, et Eesti elatustase on 50% ringis Euroopa keskmisest, Londonis aga üle 300%, jääb paratamatult tunne, et meil on kodanikud on riigi jaoks mitte vastupidi.

Kuidas riik oma kodanikke kotib...

Kui riigikogulased saavad panna oma igapäevasele leivale 4x paksema vorstiviilu kui keskmist palka saav kodanik, siis sellesama kodaniku eksimused riigi ees karistatakse mingite müstiliste trahviühikutega. Näiteks avaliku korra rikkumine kuni 100 trahviühikut. Karistusseadustik ütleb meile:

Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni.

Väga informatiivne eks? Samahästi võeks öelda, et x=24. Muideks vanasti määrati trahve päevapalgas, mis oleks ka praegu minuarust oluliselt ausam (arvutataks näiteks keskmise palga põhjal). Arvatavasti on selle trahviühiku taga lihtsalt mingi juriidiline jama, et saaks rahatrahve siia-sinna (peamiselt sinna) mängida ilma trahvimäärasid muutmata.

Liiklustrahve hiljuti muideks just tõsteti. Sel ajal kui inimesi koondatakse, palku vähendatakse, suurem osa meist muretseb kas järgmine kuupalk makstakse ikka välja ja kuidas selleni kehatemperatuur väliskliimast soojem hoida...

Kujutame nüüd ette keskmist pereisa kes pühapäeva õhtul maalt vanaema juurest koju sõidab. Linna piiril mõõdab politsei tema kiiruseks 80km (asula silt on juba 50m selja taga), selle eest saab määrata umbes 6000 krooni. Või teine näide: perepea läheb laupäeva hommikul turule odavat toidukraami otsima, aga tuleb välja, et eelmisel õhtul joodud koduvein pole veel päris kehast lahkunud. Selle eest määratakse tõenäoliselt juba viiekohaline trahvisumma ja peab mõned perioodid ilma juhiloata hakkama saama. Nagu hiljuti Õhtulehest võis lugeda, ei karista isegi Rootsi kunn oma inimesi nii karmilt.

Ma ei taha siinkohal õigustada seaduserikkumisi, aga paratamatult jookseb kuskilt mõistlikkuse piir ja seda enam majanduslikult rasketel aegadel inimlike eksimuste karistamine niivõrd karmilt pole õiglane. Selguse mõttes täpsustan üle, et ma ei räägi roolijoodikutest ja paadunud kurjategijatest. Lihtsalt tavalistest inimestest.

Politsei ja Jüri Pihl väidavad siinkohal kindlasti, et karistuste karmus on üks kuritegusid/väärtegusid ennetav faktor. Selle kohta armastas üks tuntud õppejõud alati rääkida loo, kuidas keskajal poodi kätte saadud kukruvargad pühapäeval linnaväljakul üles, aga kõige rohkem kukruvargusi toimus just selle ülespoomisstseremoonia ajal...

/Pereisa ja seaduserikkumised on väljamõeldised./

Keskerakond on oht sisejulgeolekule

Vaadates tagasi viimastele kuudele, pole ma taasiseseisvumise ajast alates näinud nii räigelt alatut võimuvõitlust ja konkurentide mustamist kui praegu. Keskerakond on läinud selgelt üle piiri - enam ei kohkuta võimuvõtluse nimel püüdlusest riigi alustalasid kõikuma lüüa (sõltumatu kohtusüsteemi kahtlusealla seadmine, sisejulgeolekuasutuste politiseerumises süüdistamine jne). Korruptsioonisüüdistustes on Edgar valinud selgelt poole ja see ei ole Eesti riigi toimimise eest seismine vaid sellele vastandumine. Ja nad saavad seda omale lubada, sest nende valijad asuvad selgelt teises inforuumis või on valijate suu 500 kroonisega kinni topitud.

Kui vaadata keske mõnes väitlussaates, on selgelt nende silmadest näha, et tegelikult ei huvita neid Eesti hea käekäik vaid ainult võimuiha. Nende analüüsivõime ja riigi kui terviku toimemehhanismidest arusaamine jääb selgelt alla konkurentidele, mis aga ei takista loomulikult välja käimast populaarseid (reaalsuses mittetoimivaid) lahendusi, mis lihtrahvale meeldivad.

Tegelikult hakkasin üldse mõtlema, mis paneb mõne inimese Keskerakonnaga liituma. Loogilist mõtlemisvõimet omav ja keskkooli lõpetanud noor peaks omama piisavalt teadmisi, et eristada õiget ja valet, populismi ja riigimehelikkust. Vastus saab olla ainult üks: selle erakonnaga liituja peab ohverdama osa tervest (patriootlikust) mõttemaailmast isikliku (majandusliku) heaolu nimel.

Vaadates Tallinnas viimasel ajal toimunut, on selge, et praegune linnavõim on valmistumas omavalitsuste valimistel minema täispanga peale vahendeid valimata. Põhjused on ilmselt nende päevavalgust kartvad teod, linna tegelik finantsseis ja omakasupüüdlikud juhtimisvõtted. Arvatavasti on linn niivõrd kehvas seisus, et kellegile teisele üleandmine tähendaks paljudele poliitametnikele vanglasse minekut või vähemalt karme karistusi. Siit ka need linna laenuvõtmise kavatsused, et teeselda vähemalt valimisteni edukat linnajuhtimist ja näidata ennast heas valguses. Nagu Jaak Juske juba pikemat aega üritab selgitada, on linna finantsseis väga kehva, reaalsuses on Tallinn (õigemini linnajuhid) pikema aja jooksul rahastanud jooksvaid kulutusi erakorralistest sissetulekutest.

Kuidas keskide propagandamasin töötab:

• probleemidest rääkimisel tuleb kindlasti pikkida sisse (soovitavalt süüdlasena) mõni võimuerakonna liige (soovitavalt Ansip!);
• kui mõni meie liige on antud uurimise alla korruptsioonis, seame kahtluse alla (politiseerumine, poliitilise tellimuse täitmine jne) süüdistajad;
• pakume keerulistele probleemidele lihtsaid ja lihtrahvale meeldivaid lahendusi. Neil nagunii ei ole piisavalt informeeritust/analüüsivõimet selle lahenduse mittetoimimise mõistmiseks;
• kui me oleme sattunud meediatähelepanu alla korruptsioonikahtluste tõttu, tuleb ruttu fabritseerida sarnaseid (ja soovitavalt hullemaid) süüdistusi konkurentide kohta. Kui pole kuskilt kinni hakata, piisab ka lihtsalt väljamõeldisest;
• kui mingi rahvaküsitluse/uuringu tulemused ei ole meile soodsad, seame kahtluse alla metoodika.

Kõik need võtted on praktiliselt üks-ühele üle võetud demagoogiaõpikust. Ilmselt toimivad kah, sest muidu neid ju ei kasutataks.

Mida siis valgetele jõududele soovitada? Juba alanud valimiskampaania kõige olulisemaks ideeks peaksin ma vene valijate nö valgustamist, kasvõi neidsamu demagoogiavõtteid kasutades. Selge on see, et Savisaar on väga tugevalt nende hallollusesse sööbinud, aga vähemalt peab üritama!

E621 - sinu maitsemeelte tapja

Kuna eelmises postituses oli juttu toidu tegemisest, siis agaramad lugejad küsisid kohe, kas peaks kasutama puljongikuubikuid. Vastus on, ei peaks, aga laisad inimesed nagu mina seda kindlasti teevad.

Mis värk nende puljongikuubikutega siis on? Nimelt sisaldavad need teie kodus arvatavasti kõige suuremas koguses naatriumglutamaati (eeldusel muidugi, et teil puhast glutamaadipulbrit ei ole). Glutamaadid on teie maitsemeeli mõjutavad ained, mis osadel inimestel (eriti lastel!) võivad tekitada tugevat allergiat. Lisaks sellele mõjutavad nad pikaajalisel kasutamisel Teie maitsemeeli nii, et ilma glutamaatideta toiduained tunduvad täiesti maitsetud.

Glutamaate leiate kindlasti:

• sinkidest, vorstidest, viineritest jne;
• hiina toidukohtadest;
• kartulikrõpsudest;
• lihasnäkkidest;
• puljongikuubikutest!

Seega, kui on soov tervislikult toituda, siis keetke puljong alati ise kontidest! Valmis keedetud puljong säilib külmkapis vabalt 4-5 päeva, seega võib seda ette valmis teha.

Mida saab poest 63 krooni eest vaid 0.5 grammi?

Taibukamad lugejad juba teavad, et see on safran. Käisin minagi siis täna poes - seda ülikallist maitseainet kasutan peamiselt kanatoitudes. Üllatus oli aga suur, kui koju jõudes safrani hinda poetšekil ei näinud. Ilmselt oli see Õhtulehe (miks ma Õhtulehe ostsin, sellest juba järgmistes postitustes :)) vahele kassapidaja eest peitu pagenud. Loomulikult ei soovi ma anda ideid kuidas kaubanduskeskusi petta, aga tasuta safran teeb kohe terveks päevaks tuju heaks.

Kuna ma olen oma risotto retseptiga suhteliselt rahul, siis postitan selle siia kah. Kogused on tunde järgi, aga need väga maitseomadusi ei muuda. Ainuke oluline koht on valida õige vedelikukogus, seda olgu pigem rohkem kui vähem.

Kellele ei meeldi teravus, võib ka tsilli välja jätta, aga minuarust tapab see toidu eripära.

Praed kanafilee pannil pruuniks ja maitsestad soolaga. Lõikelaual tükelda kana väikesteks kuubikuteks. Edasi, poti põhja või, hakitud sibulat, mõned hakitud tsillikaunad ja hakitud paprika (värvi ise). Prae neid potis kuniks hakkab põhja kõrbema. Siis lisa pudruriis ja sega paar minutit tugeval tulel, kuniks riis hakkab välja ajama kõrbemise haisu (see on sarnane pähklite röstimisel tekkiva lõhnaga). Edasi, sega sisse kuumas vees tõmmanud safran ja natuke veini (veini võid ka ära jätta, suurt vahet pole). Sega edasi ja varsti lisa tükeldatud kanafilee ja kanapuljong - umbes niipalju, et see segu on parajalt tummine supp. Sega ära, potile kaas peale ja ahju, ütleme 200 kraadi 20 minutit. Pärast seda võta pott välja (kaant ei ava) ja jäta veel 20 minutiks seisma. Ongi valmis, nüüd võid veel mingit maitserohelist juurde segada. Kõrvale sobib hapukoor, head isu!

Google translatori komöödia

Kuna viimasel ajal on populaarne google translatori abil erinevaid rahvaviise inglise keelde tõlkida, siis mõningad naljakamad leiud:

Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on. Las jääda saladuseks, et sind ma armastan.
Las remain as the pre-packaged cut meats, so as to remain in the pre-packaged cut meats. Las remain a mystery, that I love you.

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad.
Keep Allah, Estonia, our homeland.

Muki on koerake, väikene koerake, Muki teeb auh-auh-ah.
Mug is a dog, small dog, Mug, the bow-wow-bow-wow-ah.

Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ning mu kõrvad ning mu perekonna ring, kui tahad tule alati, ma ootan aken avali või lenda lenda kasvõi läbi, läbi telekanali.
For the municipality of my friend's door, and my soul, my eyes and my ears ring and my family, if you want to be always, I look forward to the window or make public, even fly through the fly, through the channel.

Kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma, siis Vanemuine muru maal läks kandle lugu lööma.
If the people of golden Kungla al once sat to eat less, lawn, painting the Orchestra Kandle's story went to strike.

Hesburger

Käisin mina ühel ilusal päeval Hesburgeri drive-in'is. Teate isegi, vahest tekib ju rämpstoidu isu. Kuna mu kodule on Hesburger kõige lähem, siis läksin lihtsama vastupanu teed ja külastasin neid. Iseenesest mulle nende burksid meeldivad, samas friikad on McDonaldsis paremad.

Kui keeruline saab külmutatud friikartuleite valmistamine olla? Võtad kilekoti, valad oma resti täis ja lased 2 minutit õlis kõrbeda. Friikad peavad olema nagu farmi-gabrieli meheuhkus pärast kolmeaastast kooselu adelinaga, aga paraku nende kvaliteet on seinast-seina.

Laagri Hesburger on just seetõttu hea, et sealt saab 80% tõenäosusega värsket toodangut (neil niivähe kliente, et ette valmis suurt midagi ei tehta). Ülejäänul 2 juhust kümnest saad pool mädanenud ja mitu tundi letis seisnud burgeri.

Heakene küll, oma klassikalise tellimuse sain kätte 10 minutiga (kiirtoit ju!). Aga mind hämmastab see, et nad annavad drive-in'is sulle kätte paberpaki, kuhu sisse on topitud nii jääga jook kui ka kuum toit. Poes käies sa ei paki ju grillkana ja jäätist kõrvuti ühte kilekotti? Arusaamatu, seda enam, et viimase dekaadi jooksul toodetud autodes on jookide tarbeks n+2 topsihoidjat.

Mõistus tule koju noh! Ühe auto istmeid olen juba ümber läinud koka-koola tõttu pidanud sügavpesema.