Asjad, mida iga blogipidaja peaks teadma

Paljudel meist on Orkuti või Facebooki kontod, mille kaudu on tore sõprade-tuttavatega suhelda. Erinevalt sotsiaalvõrkudest on blogis leiduv informatsioon tavaliselt kättesaadav ka nendele, kellega te seda jagada ei sooviks. Sellest pole iseenesest midagi, kuniks te ei avalda mõtteid iseenda nimel? Paraku, kui te vähegi reaalelus inimestega suhtlete, on suur võimalus, et sõbrad, töökaaslased või juhututtavad tunnevad blogi lugedes teid ära. Sealt edasi on juba lihtne täbarasse olukorda sattuda - kirjutada oma mõtteid justkui anonüümselt, samas mõned inimesed teavad, kes te olete. Nii võib ämbrisse astuda näiteks oma töökaaslasi või sõpru kirudes.

Hiljuti sattusin ühel sünnipäeval suhtlema minujaoks täiesti võõra inimesega, kellega sai arutatud erinevaid teemasid alates laste kasvatamisest kuni poliitikani. Mõned päevad hiljem leidsin blogipostituse, kus on anonüümselt kõik mu mõtted ja mõtteavaldaja psühhoanalüüs saadaval.

Siit edasi mõeldes võiks pakkuda tasuta isiksuse analüüse blogipostituste järgi. Arvatavasti oleks võimalik blogipidajate kohta nende tekste lugedes niimõndagi huvitavat öelda...

Pühapäevaõhtused rutiinid

Pühapäeva õhtu lahutamatud osad on saun, mõned õlled, snäkk ja teleri vaatamine. Eesti otsib superstaari eelvoorud on alati suurepärane taustaprogramm. Saunapauside ja õllejoomise vahele tahaks hädasti midagi head peale hammustada. Kui eelmisel pühapäeval oli suurepärane snäkk praetud kalapulgad (lõigatuna kolmeks) hapukoorega, siis sel korral on menüüs juustu-küüslaugu saiad. Selleks, et saaksite sellest osa, valmistamisõpetus:

4 osa riivitud juustu (suvaline sort)
2 osa majoneesi
1 osa hapukoort
2 riivitud küüslauguküünt
soovi korral hakitud sinki vms (vali ise)
röstsai
midagi rohelist kaunistuseks

Sega juust, majonees, hapukoor, küüslauk ja soovi korral sink segamini. Lase mõnda aega maitsetel seguneda. Määri saadud segu röstsaiale ja 175 kraadisesse ahju. Oluline on siinkohal paigutada pann saiadega õigele kõrgusele. Soovitan alt vaadates 1/3 peale, muidu kipub saia alumine osa "tooreks" jääma. 5-10 minutit ahjus ja valmis. Peale võid panna tilli, basiilikut või muud ilusat... Head isu!

Ühtne Venemaa: ootame Keskerakonna võimuletulekut

Pärast Edgar Savisaare Moskva visiiti ja seal öeldut, kuulutan, et ma käsitlen kõiki Keskerakonna valijaid edaspidi Eesti riigi vastastena. Kummaline, et palju keski pooldajaid olid senimaani unustanud Keskerakonna sõlmitud lepingu Ühtse Venemaaga aastal 2004. See seletab ühtlasi Savisaare Euroopa Liidu vastasust, vaikimist pronksööl ja mitte osalemist vabadussõja võidusamba avamisel.

Seega, kui Eesti rahvaarvust 1,340 miljonit lahutada kodanike arv ca 0.9 miljonit, võtta arvesse määramata isikud, saame tulemuseks, et iga komakoht üle 27% keskide toetust tähendab reeturite arvu kodanike hulgas.

Loe minu varasemaid arvamusi keskidest siit, siit, siit ja siit.

Olümpia 2020: eraldi arvestus nokudeta meestele ja nokuga naistele?

Sellest nädalast jäi meelde uudis Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksjast Semenyast, kelle sooline kuuluvus on seatud suure kahtluse alla. Tegeliku soo tuvastamine ei olegi tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul võiks arvata. Püksid maha ja füüsiline silmamine? Ei, see ei näita tänapäeval midagi. Kujutage ette, et näiteks kuulus Angela Aak otsustaks hakata spordiga tegelema. Kas ta peaks võistlema meeste või naiste arvestuses? Nokut ei ole, aga füsioloogia on arvatavasti ikka mehe oma. Mehe või naise füüsis on vägagi erinev - seda kinnitab kasvõi fakt, et näiteks kaugushüppes on maailmarekorditel vahe ligi 1,5 meetrit meeste kasuks.

Eesti jälle maailmakaardil

Google Insights on teenus, millega saab jälgida huvi erinevate otsisõnade populaarsuse kohta regiooniti. Sealt selgub, et otsifraasi "animal porn" edetabelis oleme saavutanud edumeelse seitsmenda koha Makedoonia järel ja Mauriitiuse ees.

Jobud liikluses

Aeg-ajalt olen sunnitud Tallinna liikluses autoga sõitma - lihtsalt seetõttu, et peale tööd on veel vaja mõned käigud teha mis ilma isikliku transpordita oleks mõeldamatud. Tunnen tõsiselt kaasa bussi- ja trollijuhtidele, kes peavad sellises liikluses igapäevast tööd tegema. Põhimõtteliselt peaksin alati pärast sõitu paar õlut jooma et närve taastada.

Tänavate kehvast seisukorrast parem ei räägi, või siis natuke - näiteks Tehnika tänavale on maha joonitud uued triibud - seda puruauklikule kuumaastikule.

Mis mind kõige rohkem häirib on jobud kaasliiklejad. Näiteks mu igapäevasel rajal on teelõik, kus on kõigepealt kiirusepiirang 70km/h (lisatahvliga 150m), siis jätkub tavaline maantee, edasi tuleb 70 ala, siis 50 ala ja lõpuks asula. Kümnest juhist üks suudab selle lõigu nii läbida, et on aru saada, et ta oskab liiklusmärke vaadata. Ülejäänud üheksa sõidavad 75 km/h kogupikkuses. Inimesed lihtsalt ei vaata märke.

Järgmine tõestus sellest on kõigile näha Telliskivi tänaval, kus on 5 korda (iga 100m tagant) märk, et kohe-kohe tuleb vastu tupik (teeremondi tõttu) ja seal on telliskivi ees (küll lisatahvliga, et remondiga seotud autod võivad läbi sõita). Mitte kedagi ei huvita see märk, sealt lihtsalt sõidetakse julmalt läbi.

Omaette teema on muidugi Õismäe ring. See on küll kivi rohkem liikluskorraldajate kapsaaeda, aga no kurat võtaks - millal tehakse seal asjad korda nii, et ka tipptunnil ringristmik töötaks. Praegusel hetkel sõidetakse see lihtsalt umbe ja viimasena saavad ristmikule need, kes tulevad Paldiski maanteed mööda linnast. Kakumäe poole sõitjatel tuleb peagi ette valgusfoor, mis ummistab otsaga kogu ringtee selle osa, kust tipptund tahaks ringile saada (ja näiteks suunduda Mustamäe või Õismäe poole). Läbisin lõiku loomaaed-Harku järv 30 minutit. Seda suvisel ajal. Aga mis saab veel septembris, kui puhkused on läbi ja lapsed koolis-lasteaias käima hakkavad?

Kes lekitas Parbuse ja Sepa humoreskid?

Vastus: süüaluste kaitsjad
Miks: selleks, et enne valimisi negatiivse teema ümber tolmu üles keerutada ja õiguskaitseorganeid naeruvääristada
Taust: tavaline Keskerakondlik taktika. Sama mis siis, kui Savisaar ja Seppik pärast KaPo öist külaskäiku pressikonverentsil koos halasid.

Bingo lotost ja võiduvõimalustest

Bingo loto tundub olema üks populaarne lotomäng. Huvipärast ostsin eile mõned piletid ja üritasin aru saada, mis selle fenomen on. Loomulikult võitu ei tulnud, aga huvipärast arvutasin välja mõned statistilised andmed.

Eilsele loosimisele müüdi umbes 200000 numbrivälja, mis teeb Eesti Loto piletituluks kolm miljonit krooni. Pool sellest läheb võidufondi, seega võidufond kokku 1500000.

Nurkademängus oli eile võitjaid 4349 ehk 2.2% kõigist piletitest, diagonaalidemängus 296 võitjat ehk 0,1% piletitest. Nurkademängu võidusumma 121 krooni, diagonaalidemängus 824 krooni.

Tundub täiesti mõttetu, kahel juhul sajast ma saan võiduks sadakond krooni, ühel juhul tuhandest 800 krooni.

Meenutab natuke "kõik piletid võidavad" loteriisid, kus enamik võitis jubina, mis maksab natuke vähem kui pilet.

Enteri poed kinni, Klick järgmine?

Kui viimati ühe Klicki töötajaga suhtlesin, näitas too näpuga Enteri poole ja ütles: "Näe, neile ei väljasta maaletooja enam kaupagi, maksuvõlg üle 9 miljoni. Meil on ikka oluliselt paremad lood." Klick oli sel hetkel riigile võlgu 5 miljonit, täna on see kahanenud 4,5 peale.

Enterist on natuke kahju - teenindus oli hea, veebipood tasemel. Kahjuks on Eestis gadget'i äri haldastamatu - turunõudluse väiksus ei võimalda pakkuda piisavat kaubavalikut ilma, et tooted letis moraalselt vananeks. Juurdehindlused poe poolt on erinevalt linnalegendidest alla kümne protsendi. Iga inimene, kes teab kui palju maksab kaubanduskeskuses pinna rent ja tööjõud, võib välja arvutada mitu 1000 kroonist jubinat peab iga päev müüma, et nullis püsida.

Tegelikult on Klick täpselt samal allakäigutrepil alates sellest hetkest, kui K-arvutisalongi omanikud oma äri edasi müüsid. Arvutite tootmine lõpetati, seoses sellega kadusid lettidelt ka arvutikomponendid (kui jupid jäid poe riiulisse seisma, kruviti need mõne maha müüdud arvutikomplekti külge). Keskenduti gadget'i ärile ja varsti ilmselt pannakse uksed kinni.

Ordil on õnneks läinud halbadest stsenaariumidest kõige paremini. Arvuteid, juppe ja kõike sinna juurde käivat on võimalik osta ja kohe kätte saada. Maksuvõlgu ei ole. Käibenumbrid on kindlasti kordades vähenenud, aga arvatavasti elavad üle. Kes soovib internetist asju tellida, julgen soovitada markit.ee'd erinevalt suurtest ülemaailmsetest veebipoodidest. Vähemasti maksud laekuvad Eestis ja Eesti töötajad saavad palka...

Tallinn vassib üleujutusega

Täna võis nii lehest lugeda kui teleuudistest näha linnaametnikke, kes teatasid rõõmusõnumit: kõik, kellel eile vihma tõttu auto lompi ära suri ja kes selle eest parkimistrahvi said, nende trahv tühistatakse.

Postimees: «Kui mootorsõidukitele, mis said kahjustusi liigvee tõttu, on tehtud parkimistrahv,
palume esitada taotlus parkimistrahvi tühistamiseks Tallinna transpordiametile,»
ütles abilinnapea Deniss Boroditš.

Parkimiskontrolörid kindlasti ei hüpanud pühapäeva õhtul mööda tänavatele tekkinud veekogusid ja kirjutanud trahve välja. Pühapäeval nad puhkavad, sest parkimine linna parklates (kuhu enamik oma töötamise lõppenud autod lükkas) on siis tasuta ja saak ei ole nii suur.

Milleks siis selline pressiteade välja saadeti? Eks ikka järgmisi valimisi silmas pidades. Suhteliselt negatiivse teema vastukaaluks midagi positiivset. Mis sest, et trahvi sai umbes null inimest.

Hapukurgihooaeg kõigis eluvaldkondades

Linn on pooltühi ja väga mõnus on autoga ringi sõita. Tänase päeva tähtsaim sündmus on see, et eelmisel aastal ostetud auto läheb esimest korda tohtri juurde regulaarsesse kontrolli. Loodetavasti ei selgu mingit varjatud haigust tingituna sellest, et peremees on autot jõusaalis pisut rohkem trimmi ajanud kui tehas kõlbeliseks peab.

Ajalehtedes midagi huvitavat ei kirjutata ja telekast midagi vaadata ei ole. Sellest tulenevalt sai eile ära vaadatud paljureklaamitud Brüno film. Tundus täielik mõttetus - ilma sisu ja huumorita. Kellele vahetpidamatu sitaaugunali meeldib, neile soovitan. Ise olen vist natuke vanaks jäänud selliste filmide jaoks.

Kliendid ja koostööpartnerid puhkavad, tööl pole midagi tarka teha. Põhimõtteliselt võiks tööpäeva lühendada 1-2 tunniseks, sest tõesti midagi ei toimu. Rahad ei liigu, kõik on kõigile võlgu ja kui mingi tellimus ongi, soovitakse asju poolmuidu.

Arvuta oma igapäevane vedelikuvajadus

Bonaqua on üllitanud igapäevase vedelikuvajaduse kalkulaatori. Külastades seda lehekülge, saate oma vanuse ja kehakaalu sisestamisel teada, et teie igapäevane vedelikuvajadus on 3,7 liitrit (või 2,7 liitrit naise puhul), sõltumata sellest, kui vana te olete või kui palju kaalute.

Lisaks saate täpsustatult teada, et sportimisel peate pisut rohkem vett tarbima, kõik spordialad toimuvad vaikimisi -18 kraadises külmuses ja jalgpalli mängitakse maksimaalselt 60 minutit.
Pisikeses kirjas on ka ära märgitud info algallikas - Institute of Medicine, kust leiab üles "valemi", mille järgi too kalkulaator on koostatud:

The vast majority of healthy people adequately meet their daily hydration needs by letting thirst be their guide. The report did not specify exact requirements for water, but set general recommendations for women at approximately 2.7 liters (91 ounces) of total water -- from all beverages and foods -- each day, and men an average of approximately 3.7 liters (125 ounces daily) of total water. The panel did not set an upper level for water.

"Kasuta meie kalkulaatorit, et täpselt määrata enda normaalset päevast vedelikuvajadust."
Yeah, right...

Putini anekdoodid

Peaminister Putin on visiidil majanduslanguse ja vähenenud nõudlusega hädas olevas Pikalevo alumiiniumitehases. Paljudel töötajatel on töötasu aasta algusest saamata, aga käes on juba juunikuu.

"Miks on palgad maksmata? Palk olgu välja makstud tööpäeva lõpuks," ütleb Putin.

Firmajuht kirjutas lubadusele alla ja ligi 15 miljonit maksti välja tööpäeva lõpuks nagu nõutud.

*****

Peaminister Putin on toidupoes.

"Miks maksavad vorstid nii palju? Need on ju 52protsendise juurdehindlusega? Liiga kallis!"

"Juba homme alandame hindu," vastas poeomanik.

*****

Peaminister Putin on telemeestega Kaug-Idas, kui äkki tormas ei-tea-kust metsik tiiger seltskonna poole. Putin haaras uinutipüssi ja päästis kõik inimesed oma kiire ja täpse tegutsemisega. Telemehed tänasid Putinit kui "elupäästjat".

Kahjuks ei ole tegemist anekdootidega, vaid reaalse eluga Venemaal aastal 2009. Kõigil kordadel oli juhuslikult kaasas teleoperaator ja neid kangelastegusid näidati üleriigilises televisioonis. Quo vadis Venemaa?

*****

Läheb Putin öösel vaikselt külmkapi juurde, teeb järsu liigutusega ukse lahti ja näeb, et sült väriseb. Putin ütleb rahuliku häälega: "Ära karda, ma tulin hapukoore järgi."

Kuidas Ida-Tallinna Keskhaigla kotib noori emasid

KTG protseduur tehakse peagi sünnitavatele naistele ja see võtab aega 20 minutit. Ilma liigselt detailidesse minemata on see loote füüsilise seisukorra hindamine sünnitusele vastupidamiseks. KTG-d tegev ämmaemand/õde peab protseduuri ajal selgitama ka vahepeal mis toimub, kuidas avanev pilt on.

Kell on kohe-kohe saamas kaks ja on võidupühale eelnev lühendatud tööpäev. KTGsse saabuvad patsiendid tavapäraselt arsti poolt neile soovitatud ajal.

Ida-Tallinna Keskhaigla naitsenõuandla teisel korrusel sünnituseelse osakonna koridoris on vaikne. Seal pole ühtegi hingelist. Ootan umbkaudu kümme minutit, mispeale ilmub õdede/ämmaemandate toast ajalehepaberi krõbina saatel välja üks esialgu meeldiva olemisega naisterahvas, kes peagi märkab koridoris ootavat järgmist klienti - mind.

Tema: "Ootad KTGsse vä?"
Mina: "Jah."
Tema: "Oh issand jumal küll, tule siis ruttu! Külili! 20 minutit!"
Esialgu meeldiva olemisega naisterahvas muutus äkitselt Hitleri käsilaseks ja mina tundsin end kohati nagu koer kellel käsklusi jagatase.
Ta paneb mulle rihmad peale ja kaob sama kiirelt tuldud teed.

Kuulen, et vahepeal ilmub koridori veel üks KTG-sse sooviv patsient. 5 minuti pärast ilmub sama õde koridori.

Tema: "Mis vaja on?"
Vene keelt kõnelev patsient: "KTG."
Tema: "Issand! Tulge ruttu siia, külili, 20 minutit!"

10 minutit on vaikne. Varsti on kuulda, et koridori saabub veel üks patsient. Ootab 15 minutit, kedagi ei ole.

Minul on KTGs juba oldud 35 minutit! Pikemat aega juba tundub, et mind on ära unustatud. Seepeale ilmub sama mossis õde välja ja ütleb: "kõik!" Võtab rihmad maha ja viskab väljatrüki masina peale ning kaob sama kiirelt sõnagi lausumata tagasi kabinetti, kus enne kostis seda tuttavat ajalehe krõbinat. Oma "pesasse" tagasi minnes ei "näe" õde veel ühte ootavat klienti. Ei tea mis temas edasi sai...

Kokkuvõtteks võiks öelda, et on täiesti arusaamatu, kuidas selline üldse saab töötada klienditeenindajana? Kas praegusel masu ajal pole tõesti mõistlikke inimesi saada, seda enam, et tegu on noorte ja peagi emaks saavate naisterahvastega, kellel on niigi ärevus hinges...

Pärast KTG arsti juurdes informeerisin teda väikse kommentaariga olnu kohta.
Vastuseks sain lohutavad sõnad: "See on täiesti tavapärane. Me teame seda. Juhtkond teab seda! Aga kahjuks jah....personalist on meil puudus ning midagi teha ei ole!"

Aasta turundusämber - Eesti Post

Kuigi 2009 ei ole veel poolepealgi, annaksin juba ette ära aasta ämbri tiitli. Eelmine tiitel läks EMTle minutipõhise arveldamise plaani eest.

Nimelt üritab Eesti Post selgitada, miks kliendid oma pakke enam kodukohalähedasest postkontorist kätte ei saa. Põhimõtteliselt käib asi nüüd nii:

• sõber saadab välismaalt teile paki, maksab postikulud saatmise hetkel;
• teile tuleb postkasti teatis, et pakk on jõudnud suurde jaotuskeskusesse (Tallinnas on neid 2 tükki);
• soovi korral helistate ja lasete paki koju tuua või lähete ise järgi.

Kuhu on skeemist kadunud kõigile harjumuspärane kohalik postkontor? Tuleb välja, et sinna on küll võimalik saata, aga selle peate eraldi tellima.

Kogu selle muudatuse taga paistab olema Eesti Posti kulude kokkuhoid, millega üritatakse lähitulevikus väikesed postkontorid sulgeda. PR inimesed püüavad muidugi seda avalikkusele serveerida kui kliendisõbralikku muutust, paraku on need pseudoselgitused liiga läbinähtavad.

Nii, et paki kojutellimine on nüüd justkui tasuta. See viitab kahele võimalusele:

• postipaki väljasaatmisel makstud postitasu sisaldab juba adressaadini toimetamist ja Eesti Post paneb selle raha lihtsalt oma taskusse - enamik kliente läheb loodetavasti ise pakile järgi;
• Eesti Post otsustas, et selline mittekliendisõbralik muudatus vaibub paremini maha, kui ajutiselt viia pakke koju tasuta. Küll hiljem jõuab hinda tõsta.

Ma kaldun arvama, et tõde on kuskil kahe versiooni vahepeal - nimelt mais kiiruga välja tulnud muudatus ei rääkinud sõnagi paki kojutoomisest tasuta. Oli vaid öeldud, et pakid saabuvad suurtesse jaotuskeskustesse.

Mis edasi? Kas varsti saab tellitud ajalehti kah ainult peapostkontorist kätte? Või mida Eesti Post mõtleb, kui ta muudab oma põhiteenust äratundmatuseni.

Ametiühingud on ässitanud lihttöölised valitsuse vastu

Uue töölepinguseaduse eesmärk ei ole midagi muud, kui võimaldada ettevõtjatele rohkem paindlikkust tööliste palkamisel ja vallandamisel sõltuvalt töömahtudest ja majanduslikest võimalustest. Isiklikus plaanis on see muidugi suur õnnetus oma töökoht kaotada, pikas perspetiivis säästab see aga ettevõtteid pankrotistumisest. Hr Taliga saab suurepäraselt aru, et headel aegadel lubatud hüvitisteks praegu raha lihtsalt ei ole. Aga ettevõtjaid on vaja hoida, sest ainult nemad saavad luua uusi töökohti (Savisaare populistlikud sotsiaaltöökohad ei ole isegi märkimist väärt).

Selle asemel, et inimesi riigi vastu üles ässitada, võiks ametiühingud kaitseda töövõtjate huvisid nii, et aidata ettevõtjatel töömahtusid suurendada. Praegune olukord, kus lihttöölised võetakse tankistiks Toompeale kaasa, ja teisest küljest rikutakse suhted ära praeguse tööandjaga, ei lähe kohe mitte.

Äri Eesti moodi

Sel nädalal on internetis kära tekitanud nö Leedo kohtuprotsess Delfi vastu, mille kohaselt internetiportaal Delfi vastutab oma portaalis ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest. Riigikohtu otsusega võib kas nõustuda või mitte nõustuda, aga Eesti internetiruumis on pikalt olnud levimas üks teistsugune, mind isiklikult rohkem häiriv ärimudel.

Äriplaani peamine mõte on varastatud sisuga reklaamitulu teenimine. Selle üheks suurimaks viljelejaks on populaarne meelelahutusportaal Aegmaha.com. Sisuliselt seatakse üles piraatsisu pakkuv keskkond, mille lisamisega leheomanikud ka pidevalt tegelevad, aga teisest otsast avatakse kasutajatele sisu üleslaadimise võimalus, mis garanteerib, et alati saab öelda: "meie ei tea midagi, kasutajad ise uploadivad neid asju."

Selleks, et asi veelgi usutavam tunduks, pannakse juurde ka viited "Teata autoriõiguste rikkumisest." Aegmaha.com'i puhul näiteks: "Aegmaha.com veebileht on tehnoloogiline vahend, mis võimaldab kolmandatel isikutel saata ja avaldada teoseid nimetatud veebilehel enda initsiatiivil ja vastutusel. Aegmaha.com ei vastuta saadetud teoste sisu eest." No vastutad ikka küll!

Aegmaha.com'is olen mõnel puhul ka vastavasisulisi märkusi teinud videote alla, et tegu on ilmselge piraatlusega, tulemuseks on see, et mitte videot ei kustutata, vaid kaob hoopis minu kommentaar. See on ilmselge, et antud keskkonnal ei saa olla Top Gear'i internetis levitamise õigust. Ometi ei takista miski neil seda tegemast.

Eraldi teema on need firmad, kes sellisesse keskkonda reklaami ostavad: Durex, Premia jne. See oleks sama nagu varastatud autole oma logo peale kleepimine.

Maksuameti reidist

ERR kirjutab, kuidas eelmisel neljapäeval käisid Maksu- ja Tolliameti töötajad ettevõtteid kontrollimas. Sain kah ühte sellist külastust pealt vaadata.

Kell 16.00 koputasid kolm ametnikku uksele ja avamise peale tormati kiiresti kontorisse sisse. Tutvustati ennast ja hakati kohe raamatupidamisdokumente nõudma. Vuristasid ette seaduse paragrahve, mille alusel on neil õigus ette teatamata külastustele - nii tehakse selleks, et olevat suurem tõenäosus saada tegelikku pilti firma maksumaksmisest. Peagi lisandus veel kaks transameest, kes nägid välja küll kõike muud kui korrektsed riigiametnikud.

Imelik on maksuameti ootus, et dokumente leiab sealt aadressilt, millel firma tegutseb. Paljudel firmadel on ju raamatupidamine sisse ostetud või asub see teistel põhjustel mujal kui tegevuskohas.

Õnneks selle firma puhul oli kõik vajalik kontoris. Sel ajal kui üks tädike lappas arvete kaustu, hakkas teine juhatuse liikmelt ütlusi võtma. Alates sellest, mitmes pangas on firma konto kuni selleni, kas sularahaga kah arveldatakse. Kui palju on töötajaid jne...

Mingi hetk jõudis tädidele vist kohale, et kõik on korrektne ja loobusid oma plaanist dokumente minema viia. Igal juhul kell 17.02 astusid nad uksest välja ja rohkem pole neist kuulda olnud. Ju siis sai tööpäev läbi.

Palun ornitoloogide abi!

Prääksuja magab päeval ja töötab öösel. Tema tööpäev(öö) algab umbes siis, kui inimesed magama lähevad. Ja kestab seni, kuniks on vaja hommikul tööle minna. Prääksuja teeb väga lühikesi puhkepause, selles suhtes usin.

Viimastel öödel on teisel hääl natuke ära olnud, siis peab tihemini puhkama. Kohe kahju teisest.

Aga kr*di s*ta ajab keema, kui su magamistoa akna all käib pidevalt selline müra. Üritasin eile raiska kätte saada, aga tulemuseks oli ainult see, et lendas 10 meetrit kõrvale ja jätkas oma tegevust. Ma ei saa aru, kas see on mingi paaritumishüüd või mis põhjusel nii peaks koguaeg prääksuma. Oleks väga tänulik, kui mõni ornitoloog aitaks eluka identifitseerida ja pakkuda mingit lahendust tema ärakolimiseks.

Kuula prääksujat siit.

SMS põrgu

Igasugused SMS hääletused ja mängud on meediakanalitele arvestatav sissetulek reklaamimüügi kõrval. Näiteks eelmisel pühapäeval toimunud lemmiklaulusaade TV3s ootas metsikuid rahvamasse hääletama. Väga kaval idee, mis ilmselt noortele (õigemini nende raha teenivatele vanematele) on paras väljaminek. Seejuures mängude korraldajad ei avalda pea kunagi osalejate arvu vaid ainult protsendi, mis on täiesti läbipaistmatu. Kui neid tõsiselt huvitaks mu valik, maksaks hääletus mitte rohkem kui paketipõhine SMS hind. Neid huvitab ainult raha!

TV3 hiilgab oma vaatajate petmisega veel teistegi mängude puhul. Näiteks "Targem kui 5b" on vähemalt kolmel korral kuulutanud välja vaatajamängu, mille võitjat vastupidiselt lubatule saate lõpus välja ei loositagi!

Omaette klassi moodustavad mängud, kus küsitakse kas koer on a) lemmikloom b) maa-õhk tüüpi rakett. Nad võiksid ikka natukenegi oma rahahimu maskeerida ja küsida küsimusi, mis ei alavääristaks vaatajaid.

Ekspressi nädala singel

Kui tavaliselt on Ekspressi nädala singlid osutunud tuntud ja vähemtuntud artistide sellisteks lugudeks, mis õigele plaadile panekuks ei kvalifitseerunud, siis seekord üllatas Ekspressi saade TV3s koguni kahe hea looga (jättes kõrvale Rahvaliidu esindaja :)).

"Üllar Saaremäe ja Jaan Sööt - Vala veini" on mõnus chill ja meeleolu loov lugu, igaljuhul allalaadimist väärt. Tee seda täiesti legaalselt siit.

Wii chippimine pole käkitegu

Otsustasin, et peaks pikalt seisnud Wii mängukonsoolile chipiga uue elu sisse puhuma. Noh, selleks, et saaks nö varukoopiaid kasutada. Rootsist tellitud WiiKey2 (ca 300eek) jõudis kohale kolme päevaga. Kuna elektroonikaga sai viimati tegeletud kümmekond aastat tagasi, siis pidi juurde ostma veel jootekolbi (Oomipood, 125.-). Suure tuhinaga tinutasin kohe juhtmed chipile külge ja hakkasin Wii'd lahti kruvima.

Olgu kohe ära öeldud, et see on üks kahest keerulisest kohast. Wii on kinni kümnete eri mõõdus ja eri suurusega kruvidega. Teil on juurde vaja kindlasti osta tri-wing kruvikeeraja. See näeb välja nagu ristpea, aga ainult kolme labaga. Eestist seda hetkel osta ei olnud võimalik. Õnneks sain tuttavalt laenata.

Chipp tuleb paigaldada dvd lugeja alumisel küljel asuvale trükkplaadile. Minu puhul tuli skeemist teha viis väljavõtet. Trükkplaat on väga-väga peeneks aetud, seega täpne käsi ja peenikese otsaga jootekolb on hädavajalikud.

WiiKey2'l on peal kaks märgutuld - punane ja sinine. Minu esimese katsetusega näitas punast, mis viitab valele ühendusele. Hakates juhet õigesse kohta ümber tinutama, tõmbasin aga kogemata liiga tugevasti ja rada tuli trükkplaadi küljest lahti. Olin juba vaimusilmas minemas uut Wii'd ostma, aga selgus, et Wii käivitus täiesti korrektselt ja tegu oli täiesti ebavajaliku rajaga :) Lõpuks jäi üle kümmekond kruvi, mida ma ei viitsinud tagasi keerata (milleks see nii tugevalt rautatud peab olema?) Igaljuhul sain tööle ja testmäng käivitus korrektselt. Selleks, et Teil samasuguseid äpardusi ei juhtuks, panen siia mõned juhtnöörid:

- juhtmed, mida chipi ühendamiseks kasutate, peavad olema väga peened ja hästi painduvad. Minu juhtmed olid pisut paksud ja jäigad, seetõttu ka üks rada lahti murdus.
- juhtmed peavad olema nii lühikesed kui võimalik. Vaata õpetuse pealt chipile sobiv koht ja mõõda täpselt pikkused välja
- juhtmete otsad tee noaga ennem valmis ja kata õhukese tinakihiga
- jootepasta on sinu sõber. Mina seda ei kasutanud ja oli suhteliselt tüütu, sest juhe ei tahtnud tina külge võtta
- Sul on umbes täpselt üks võimalus juhe plaadi külge tinutada, selleks kasuta käe fikseerimiseks tuge, tinaga kaetud juhtme ots pane õigesse kohta ja kuumuta minimaalselt seda jootetäppi kuhu külge soovite juhet saada. Üle tinutades võite raja plaadi küljest lahti tinutada.
- WiiKey2 peab käivitades vilgutama mõlemat tuld ja seejärel peavad mõlemad ära kustuma. Punane viitab valesti ühendamisele.
- Testi ennem kokkumonteerimist toimivust!

Kui te ikka varem jootekolbi käes pole hoidnud, loobuge üritamast ja ostke solderless paigaldus. See on siis spets kumminublakas, mis vajutatakse lihtsalt kontrollerkivile peale ja ongi valmis. Kui ise tinutades midagi nässu keerata, on kahju umbes 4000 krooni! Uuematel Wii mudelitel on chippimise vältimiseks kaetud olulised kohad mingi plastmassmögaga. Selle eemaldamise kohta uuri ennem googlest järgi.

Ajakulu: kokku 6 tundi
Hind: ca 500 eek

Tobe telefonikõne

Täna helises kõige ebasobivamal ajal telefon:

"Halloo, tere, kas teie firma midagi Facebooki sarnast kah suudaks teostada?"

Kogemuse pealt oskan selliseid ullikesi juba poole sõna pealt ära tunda ja vastasin:

"Ee, jah, Facebooki sarnasete asjadega tegeleme ainult kaduneljapäeval, aga selleks aastaks on kõik välja müüdud."

Kurat küll, kui sa võtad juba telefoni kätte ja helistad firmasid läbi, siis peaks su mõtetel olema saavutatud mingigi tõsiseltvõetavuse aste. Juuksurisse võid tõesti minna ja öelda, et soovid proua Ilvese soengut... aga üldiselt asjad nii ikka ei käi.

Demokraatiast ja keskmisest rumalusest

Alustuseks peaks ennast positsioneerima IQ ja teadmiste skaalal, ütleme, et need on ühest kümneni (kümme kõige tugevam). IQ skaala võiks siis väljendada üldist mõtlemisvõimet, teadmiste skaala võimekust ennast ümbritsevast maailmast infot omandada ja selle toimemehhanisme mõista. Kõrge ajupotentsiaal ei tähenda veel kõrget kohta teadmisteskaalal ja vastupidi.

Arvuliselt kõige rohkem inimesi paigutuks koondskaalal vahemikku kolm kuni viis. Sealt läheb siis järsu langusega joon mõlemas suunas. Oletame, et noor kõrgharitud ja aktiivne inimene paigutub skaala x teljel kuskil 7 punkti peale. Ta saab aru, mismoodi riik toimib, ta hääletaks valimistel läbimõeldult ja teeks riigi heale käekäigule parima võimaliku valiku. Skaalal temast allapoole jääb aga 80% elanikkonnast, kellest pooled annaksid oma hääle neile, kes lubavad rohkem raha rahvale laiali jagada ja ei paku ühtegi sisulist ideed juhtimiseks.

Analoogselt võib mõelda ka vanusegruppidest - mida kõrgem vanusegrupp, seda rohkem inimesi seal on. Seega, mis iganes valiku skaalal kuuest kümneni paigutuv inimene teeb, rahva keskmine rumalus sõidab sellest võimsalt üle.

Ehk: demokraatia on riigivalitsemise vorm, kus kõrgeima võimu kandjaks on keskmine rumal inimene.

Enese ülehindamisest ja käega kärbsepesa tegemisest

Käimas on igakevadine hala riigieksamite raskuse teemal. Kuuldavasti olevat inglise keele eksam olnud liiga keeruline. Mis tähendab liiga keeruline? Kas seda, et Alam-Pedja keskkooli lõpetav läbi ja lõhki viieline õpilane ei suuda arvestatavat skoori saada? Eksam peabki raske olema - kui kõik saaks maksimumpunktid, siis ei tuleks ju erinev tase välja. Ise kirjutasin riigieksameid kümmekond aastat tagasi. Ei ütleks, et tulemused olid väga head, aga kindlasti mitte ka halvad.

Mõtisklesin ühel õhtul selle üle, mida ma oleks soovinud, et koolis õpetataks, aga mida ei tehtud. Ma oleks soovinud, et keskkooli lõpus oleks mõni õpetaja joonistanud tahvlile minu elu timelinei, kuhu oleks kantud erinevaid stsenaariumeid sõltuvalt pärast keskkooli tehtavatest valikutest (ülikool, töö, pere vms). Ma oleks elujärjelt umbes 5 aastat eespool võrreldes kaaslastega, kes otsustasid samuti täiskohaga ülikoolipinki nühkida. Ei, ülikooliaastad olid kindlasti maailmavaadet avardavad, aga ilmselt oleks ma selle asemel millegi tõsisega tegeledes saavutanud vähemalt samaväärse arengu. Tegelikult oleks see elu timeline igavesti hea idee ka õpetamaks laenude võtmist, karjäärivalikuid, pereasju jms.

Aga ma ei saa aru nendest, kes vinguvad, et mingi lõpueksam oli liiga raske. "Ma võiksin lõpetada kooli kuldmedaliga - kui see tobe eksam nüüd kõik ära rikub, siis on mu elu läbi.." stiilis kommentaarid ei sobi kuidagi reaalsesse ellu. Eriti hull on see, et need samad viielised hakkavad sama juttu ajama ka tööturul konkureerides. Mäletan, et ühes firmas pidime intervjueerima kandidaate vabale töökohale. Jutu ja CV poolest olid kõik märkinud oma teadmised suurepärasteks. Kui neile aga ette anda lihtne ülesanne, kus on kõige elementaarsemaid asju vaja korrektselt teada, siis saavutati punktisumma 100st võimalikust 25.

Keskerakonna mitmepalgelisus läks maksma 160 000 krooni

Postimees kirjutab, et Kristiine linnaosa peab hüvitama Prismale kohtukulude katteks 160 tuhat krooni. Selleks, et mõista keskerakondlastest poliitametnike lollust, peaksime meenutama 2007 aastal toimunut. Taust oli selline,et Keskerakond oli eestlaste seas pronksöö tõttu kaotanud palju populaarsust ja oli vaja kuidagi tagasi pildile saada. Sellises olukorras on alati hea mõte tulla välja mõne kõigile kordamineva "diskussiooniga".

Savisaar avaldas meedias artikleid alkoholiprobleemist ja sellest, kuidas linn peab võitlema alaealistele alkoholi kättesaadavusega. Tallinnas kehtestati alkoholimüügipiirangud (alates kella 20.00st ei olnud võimalik enam alkoholi osta). Iseenesest oleks kõik õige, aga teise käega soosis linn samal ajal Õllesummeri korraldamist, kust igal aastal viiakse kainenema kümneid alaealisi. Savisaare soosing on muidugi arusaadav - Õllesummerit korraldavad ju Keskerakondlased.

Siis aga juhtus see, et Kristiine Prismas jäi kaks õnnetut alaealist alkoholi ostmisega vahele. See avas suurepärase populismivõimaluse ja Savisaar rääkis kõigile sellest, kuidas mingil juhul ei tohi üles näidata tolerantsust. Linnaosa tühistas Prisma alkoholimüügiloa, mispeale Prisma andis asja kohtusse, kus keeld tühistati. Riigikohus edasikaebust enam menetlusse ei võtnud, seega linnaosa kaotas. Kohtukulud on üks asi, aga teoreetiliselt on Prismal õigus välja nõuda ka tsiviilhagi tekitatud kahju eest. Jääme ootama.

Hoopis olulisem küsimus on kes vastutab? Kui ma eraettevõttes tekitasin sellise rahalise kahju, vallandataks mindilmselt päevapealt. Aga kõik need ametnikud tiksuvad ikka edasi ja ei paista kuskilt, et nad oma vigadest õpiksid.

Mis sai pettur Mari Aidist?

Otsustasin hommikukohvi kõrvale uurida, mis sai sellisest tegelasest nagu Mari Aid, kes on vist ainuke internetikelmuse eest kinni istunud kodanik. Tema veebipoed tsiigu.ee ja shedweldt.com kasseerisid lastekaupade eest noortelt emadelt ettemaksu, aga kaupa kohale ei toimetanud. Kogu tekitatud kahju oli suurusjärgus 300 000 krooni ja pettasaanuid 130 inimest.

Hea küll, aga mis sellest asjast edasi sai? Kus on lõplik kohtuotsus? Teatavasti kohtulahendid on meil reeglina avalikud, seega pöördusin kõigepealt lehele http://kola.just.ee/. Sealne otsingumootor lihtsalt EI TÖÖTA ja on peaaegu kasutuskõlbmatu. Tahaks nende inimestega kohtuda, kes sellise käkerdise valmis tegid (ja selle eest palka said).

Tean, et Mari Aidi firma kandis nime TrendShop OÜ, seega pöördusin Äriregistri teabesüsteemi https://ariregister.rik.ee/. Sealt saan ma teada, et "Harju Maakohtu 08.04.2009 kohtumäärusega (tsiviilasi nr 2-09-4254) kuulutati välja Osaühing Trendshop pankrot." Tagasi kola.just.ee-sse ja trükin kohtuasja numbri sisse. Tulemuseks on küll mingi pankrotiotsus, aga ilmselgelt pole sellel mingit seost Trendshopiga.

Väikesest e-tiigrist on aja jooksul kasvanud kole, haige ja kärnas kõuts.

Alkohol on Eesti jätkusuutlikkuse alus

Postimees kirjutab, et Briti teadlased olevat lükanud ümber müüdi sellest, et alkoholijoobes mehed on kompromissialtimad naise välimuse suhtes. Ma arvan, et nii põhjapanevaid järeldusi ei saa siiski teha ainult brittide uurimisega. Eestis üles kasvanud mehehakatistega on ikka hoopis teine lugu. Mäletan, et aastaid tagasi sai palju ööklubisid külastatud ja siis jaotasime naised kolme mõttelisse gruppi:

1) need, kellega juba õhtu alguses kontakti otsiti (alkohol annab julgust);
2) keskmised, kes on ise suhtlemisaltid ja otsivad seltskonda (alkohol viib kompromissile);
3) need, kes hommikul kell 4 igavusest haigutavad ja oma ilusat sõbrannat koju tirivad (alkohol tekitab kaastunnet);
See viimane grupp on suhteliselt õnnetu, sest isegi väga vindised noormehed ei taha nendega tegemist teha.

Aga nüüd teema juurde. Ma arvan, et alkohol on Eesti jätkusuutlikkuse kohalt üks käimapanevamaid jõude. Kui teha praegusi perekonnapeasid hõlmav küsitlus, siis ma olen kindel, et üle poole mehi on tutvunud oma tulevase kaasaga alkoholijoobes olles. Seega lisaks sellele, et riik pakub noortele peredele vanemahüvitist ja muid toetusi, peaks meie mehehakatistele korraldama reedeti ja laupäeviti riiklikke warm-up joomasid, pärast mida toimub näitsikute motiveeritud tagaajamine mööda lõbustusasutusi. See oleks isegi MASU tingimustes Ansipile tühine kulu, sest poole liitri viina tootmine maksab alla kümne krooni.

Näe, jälle tuli hea mõte. Peaks vist ennast vastavasse mõttekotta kirja panema.

Anu Saagim (elu54.ee) soovitas sellise artikli lõppu kirjutada kindlasti küsimuse: kui purjus sina oma kaaslasega tutvudes olid?

Eesti Post võiks Balti jaamast oma tuvid kokku korjata

Balti jaam on üldse fenomenaalne koht - sealt võib osta kõike alates 1985nda aasta Za Ruljom'idest kuni lihaveise abatükini. Vanalinna poolt tunnelisse sisenedes satute nagu tagasi nõukogude aega - kuskil nurgas tõmblev narkomaan, kerjused ("mul ei ole kodu, anna raha!") ja magavad joodikud on igapäevased vaatamisväärsused. Ükskord rongi oodates sattusin ringi vaatama ka endises kumera katusega ootepaviljonis. Nüüd on seal mingi turulaadne moodustis, mis haiseb jubedalt ja kust vene vanamutid saavad osta liha, kala ja saia, et sööta...

tuvisid, kes inimeste vahel ringi sahmivad. Tänagi lendas üks valearvestuse tõttu vastu mu nägu. Ei tea kas peaks nüüd minema arsti juurde ennast vaktsineerima. Esimene mõte oli, et äkki on tegu Eesti Posti tuvidega, kes tühjalt ringi lendavad ja tööluusi teevad. Sellise töökultuuri juures pole ime, et firma on kümnete miljonitega kahjumis. Suurem tõenäosus on siiski, et tegu on Eesti Posti endiste töötajatega, kes on sunnitud majanduslangusest tuleneva tööpuuduse tõttu saiapuru nokkima.

Aru ma ei saa, miks pole suudetud Balti jaama korda teha ja kõrvaldada sealt kahtlane kaader. Kui Eesti Politsei seal natuke reide korraldaks, saaks vast nii mõnegi mõrvari või muidu tagaotsitava kätte. Õnneks ainukesed turistid, kes sealtkaudu Eestisse jõuavad, on pärit Moskvast, nii, et võib-olla on tegu eesmärgipärase puhvertsooniga, et Moskva turistid rongilt maha astudes ennast kodusemalt tunneks.

Nägemist, TopTop.ee

Kui toptop.ee alustas, siis jälgisin huviga nende tegemisi ja seda, kauaks inimestel entusiasmi (loe: raha) jätkub. Aasta oleks olnud hea tulemus, paraku ei vedanud pooltki sellest välja. Linnapeal liikusid juba ennem portaali avamist jutud, et IT inimesed on nii kõrgelt tasustatud, et üksi arendustasude tagasiteenimine võtab ka kõige optimistlikuma stsenaariumi korral aastaid. Vaata kust otsast tahad, aga kõik toimunu meenutab Kruuda Kalevi lugu.

Järgmine kord, kui kellelgi on mõned miljonid tagataskus ja tahab internetis natuke äri ajada, siis tulge minu juurest läbi, konsulteerin vägagi sümboolse rahanumbri eest. Need, kellel on raske aru saada, miks ühte internetiärisse sellised rahad magama pandi, seletuseks, et see õhin ettevõtja peas on sarnane näiteks oma toote Läti turule viimisega. Kuniks sa väga palju Lätist ei tea, on sul 2.2 miljonit potentsiaalset klienti. Praktikas on seal oma sisekliima, konkurents, hoiakud, millest eemalt vaadates aru ei saa.

Väikse vihjena võin öelda, et Eestis pole ühtegi netiportaali, mis suudaks klassikalise firma kombel (kontor, töötajad, põhivara jne) bänneritulust veepeal püsida. Kõik need, kes on tulnud mütsiga (rahapakiga) lööma, on saanud haledalt vastu pükse. Üks ja ainuke võimalus oma portaalike tööle saada on teha seda nullilähedaste kuludega ja loota, et kasutajatele meeldib see, mida tasuta teete ja kunagi saab ühemehefirmast kahe ja kolme jne inimesega organisatsioon, millel on olemas piisavad kontakte ja kogemusi, et tekitada käivet... Küsite, et aga Delfi.ee? Delfi oli üks esimesi portaale ja nad alustasid samuti väikeselt. Kui delfi täna praeguse portaaliga turule tuleks, kõrbeks ta mõne kuuga.

Tipp ja Täpp astusid roheliste erakonda

Delfi kirjutab, et Henrik Normann on astunud Keskerakonna liikmeks. Keskid valmistuvad täie võimsusega sügisesteks valimisteks, samal ajal kui võimuerakonnad otsivad võimalusi riigi päästmiseks. Maie ja Valduri staarid on muidugi järjekordne hea valik, sest pööbli lemmikud koguvad kindlasti kõva toetuse.

Võsa pets on juba nii kaugele jõudnud, et saab kätte oma "õigest" valikust tulenevaid hüvesid . Kuna kõik odavad rahvalemmikud on peagi otsa saamas, jääb konkurentidele üle vaid multifilmikangelaste värbamine. Näiteks pealkirjad "Tipp ja Täpp astusid roheliste erakonda", "Operaator Kõps viskus Reformierakonna rüppe" või "Mõmmi-aabitsa Mõmmi liitus IRLiga." Miks mitte.

Aga tõsiselt. Kas selline valedel ja täiesti mitte asjassepuutuvatel väärtushinnangutel valijate meelitamine viib meid paremuse poole?

Alanud on igakevadine tänavaaukude paanika

Ajakirjandus töötab nagu kellavärk - igal perioodil on omad teemad, mis korduvad aastast-aastasse. Talvel räägitakse libedatest teeoludest, suvel rullnokk-kihutajatest ja kevadel äsja lume alt välja sulanud tänavaaukudest. Räägin siis kaa... Nimelt hakkasin mõtlema, kui palju teede kehv seisukord meile tegelikult maksma läheb. Tallinna inimesena räägin just siinsetest oludest.

See, kui palju teie auto laguneb, sõlub paljuski marsruutidest ja sellest, millises seisukorras need on. Mäletan, et kui olin sunnitud igapäevaselt aukude vahel laveerima, siis pidi nii kevadisel kui sügisesel rehvivahetusajal laskma valuveljed taas sirgeks painutada (ei, ma ei räägi tasakaalustamisest).

Aga ma arvan, et kui pikema aja peale välja arvutada, siis võib otseselt teeaukudest tekitatud kahju olla 5000-10000 krooni viie aasta peale st 1000-2000 krooni aastas auto kohta. Mõnel läheb rohkem, teisel vähem. Tallinnas oli aasta alguses registris 190000 sõidukit. Lihtne arvutustehe näitab kahju kokku 190-380 miljonit krooni aastas. Tallinna eelarves on tänavu aukude lappimiseks 85 miljonit krooni. Selle eest ei tehta teid korda, vaid tasandatakse auk kuni järgmise kevadeni selliseks, et auto sinna ära ei sureks.

Aga mis sellest 190-380 miljonist saab? Enamik läheb varuosade näol teiste riikide autotööstuse toetuseks...

Maailma kõige põhjalikum pitsa valmistamise retsept

Peetri pitsa kvaliteet annab viimasel ajal natuke soovida - seetõttu on ise kodus pitsategemiseks veel üks põhjus juures. Kuna paljud sõbrad-tuttavad on küsinud, kuidas ma seda traditsioonilist Itaalia pitsat valmistan, siis teen täna laupäeva puhul selle mitmetunnise protsessi läbi ja võtan olulisematest verstapostidest pildid juurde.

Olgu ära öeldud, et kokaraamatutest ja eestikeelsest internetist te korralikku pitsavalmistamise juhendit ei leia. Pole mõtet otsidagi. Peetri pitsat definitsiooni järgi tegelikult pitsaks ei saagi nimetada - kõik need Ameerika jm stiilis edasiarendused kvalifitseeruvad pirukateks. Algupäraselt on pitsa siis õhukese põhjaga, põhja peale käib tomatikaste, siis mozzarella juust ja kõige viimasena kate.

Aga enne, kui alustan põhjataigna tegemisega, paar olulist asja. Küpsetamiseks koduses elektriahjus on suurematel pitsasõpradel kasulik omada pitsakivi. Mina ostsin selle ehituspoest, kui ma ei eksi, siis K-Rautast. Kivi, mis seal müügil, on tegelikult mõeldud grillil kasutamiseks, aga teeb oma töö kenasti ära ka ahjus. Tõsi, mõõt originaalis ei klappinud ja pidin selle ketaslõikuriga väiksemaks tegema. Hind oli umbes 300 krooni. Aga miks see kivi oluline on? Sellepärast, et pitsaahjus (olgu siis elektri või puuküttega ahi) asetatakse pitsa küpsema alati kuumale pinnale. Need, kes kivi osta ei viitsi, võivad kasutada hädavariandina paksemat ahjupanni, mis lastakse grillfunktsiooniga ennem pitsa ahjupanekut kuumaks.

Retsepti kogused on kahe pitsa jaoks.

Põhi:

1tl suhkrut

5-6g ehk pool 11g pakki kuivpärmi (võib kasutada ka presspärmi)

1tl soola

14sl nisujahu

0.5tl sidrunhapet (võid asendada sidrunimahlaga, siis natuke rohkem)

1sl oliiviõli

1tl hapukoort

0.3l sooja vett

Asjatundjamad pitsafännid võivad siinkohal öelda, et oot-oot, Itaalia stiilis pitsas käib ainult jahu, sool, vesi, pärm (mõningase kompromissina ka suhkur ja oliiviõli). Nõus, aga kuna meie kaubandusvõrgus pole õiget jahu saada, siis on mõningad asjad lisatud. Tulemus on siiki väga lähedane originaaliga.

Hapukoore lisamine on tegelikult isiklik edasiarendus. Olen tähendanud, et põhi pruunistub ahjus paremini kui on natuke hapukoort sees. Nisujahu peab olema suure valgusisaldusega (võrdle poes erinevaid jahusid). Täisterajahu ära vali. Mida väiksem on valgusisaldus, seda muredam tainas tuleb. Aga mure ei ole see, mida pitsa puhul vajame. Sidrunhape aitab meil sõtkumisel valgusidemeid luua. Aga see selleks, keemia pole minu tugevaim külg.

Sega suhkur ja pärm soojas vees. Kui kasutad presspärmi, siis võib vesi olla natuke jahedam. Kuivpärmi puhul olgu see 40-45C. Lase 10 minutit segul seista, kuniks pärm "ärkab ellu" ja hakkab mullitama.

Niikaua võib segada pool jahukogusest, sidrunhappe ja soola kausis ära. Kui pärm on klaasis käima läinud, siis vala see jahu sisse ja hakka segama. Lisa hapukoor, oliiviõli ja jätka segamist. Jahu läheb 1sl osade kaupa juurde. Kui segu muutub nii paksuks, et seda kausis enam lusikaga segada ei saa, siis vala jahuse laua peale ja jätka kätega. Tainast tuleb tugevalt sõtkuda umbes 8-10 minutit. Kerkimiseks valmis on see siis, kui veeretate taina kergelt üle puhta laua ja taina pind jääb ilus sile ning laua külge kinni ei jää.

Kerkima pane tainatükk oliiviõliga määritud kaussi, rätiku alla, radika peale (või teise sooja kohta). Rätik on oluline seetõttu, et sealt ei auraks niipalju niiskust välja. Muidu tekib selline vastik koorik peale. Esimene kerkimine 30 minutit, seejärel sõtku uuesti läbi ja veel 30 minutit.

Kui tainas kerkima pandud, hakka valmistama pitsakastet. Selleks läheb vaja:

1 pakk Felixi tomatipastat (see väike tetrapakk)

0.5 sibulat

1 küüslaauguküüs

1 seemnetest puhatatud keskmine tsillikaun (kui teravus ei meeldi, jäta vahele)

1 sl suhkrut

1 tl soola

1 tl punet

0.2l vett

1 tl oliiviõli

1 tl sidrunimahla

1 tl kuvitatud basiilikupuru

Pitsakastmeks ei kasutata kunagi ketšupit!!!

Lase kõik see nuimikseriga püreeks, vala ümber potti ja keera kuumus põhja. Kui keema hakkab, kuumus maha minimaalse peale ja jätka umbes 30-45 minutit kuniks püree on parajalt paksuks muutunud. Kui kõik klapib, siis valmib kaste ja põhi samaaegselt:)

Pärast esimest kerkimist ja mahasõtkumist on paras aeg alustada kõige vähemolulisega, ehk pitsakattega. Aga enne veel, pane ahi sooja. Minu ahi võtab välja 250C, seega maksimumi peale. Ahi peab olema korralikult kuum, pitsakivi samuti. Pitsakivi või pann peaks asetsema ahjus vähemalt 2/3 peal alt vaadates.

Retseptis on Mozzarella juust konstant, ülejäänu võite valida vastavalt oma maitsele. Mul tuleb täna selline kate: sibul, šampinjonid, sink.

Kõik, mis pitsa peale läheb, lõigutakse imepeenikeseks. Eesmärk on saavutada ühtlane kate, mis ei roniks väga palju kõrgusemõõtmesse. Mozzarella juustust. Olen enamjaolt kasutanud seda Eesti toodet, mis ei ole vesipakendis. Vees müüdavad mozzarellajuustud jäävad kuidagi liiga vesised.

Kui tainas on teist korda ära kerkinud, siis tee tööpind kergelt jahuseks. Olen kasutanud selleks maisijahu, aga seda on saada ainult üksikutes poodides - hädapärast käib ka nisujahu. Taina teeme pooleks ja hakkame ühest poolest vormima põhja. Üldiselt on reegel selline, et tainarulli ei kasutata. Kuna käsitsi taina vormimine eeldab suurt professionaalsust, siis antakse rulli kasutamise andeks. Rullimise häda on see, et rullite tainast õhumullid välja. Mis ei ole hea. Aga tainas tuleb saada piisavalt õhukeseks. Keskelt ca 2mm, äärtes võib olla natuke rohkem.

Kui põhi on vormitud ja kenasti ümmargune (väike ovaalsus antakse samuti andeks), siis tõsta see pannile, mis on samuti jahuseks tehtud. Seda panni kasutan pitsalabidana. Jahu on hästi oluline, sest kui tainas panni külge kinni jääb, ei õnnestu seda kenasti ahju libistada.

Põhi pannil valmis, määrime selle kokku kastmega. Kasuta lusikat ja ära liialda! Kastme peale lao Mozzarella liistakad, edasi juustu peale kõik ülejäänud kate.

Ahi peaks olema selleks ajaks piisavalt kuum. Uks lahti ja libista kogu see värk pitsakivile (või kuumale pannile). Küpsetuspaberit ei kasuta! Lase 5 minutit küpseda ja piilu kergelt põhja alla. Kui see hakkab pruunikaks ja krõbedaks muutuma, on varsti paras aega välja võtta. Ära üle küpseta - kui juust juba globaalselt "keema" läheb, oled hädas! Valmis pitsa saab ahjust kätte kõige tavalisema kööginoaga. Lihtsalt tirid ta põhja alt surkides taldrikule või sellele samale pannile, millega ta ahju panid. Peale võid raputada punet, lõika sektoriteks ja söö kohe soojalt!

Nagu sellest postitusest näha, ei olegi pitsa tegemine nii lihtne kui võib arvata. Samas kulub enamik aega ootamisele. Minuarust on tulemus seda väärt. Head isu!
Lõpptulemus:

5 minutit hiljem:

Leedukad lasid bookinghouse.net'i põhja

Veel aastal 2007 oli bookinghouse.net väga edukas ja suurete ambitsioonidega online teenusepakkuja. Neil oli pea 20 000 registreerunud kasutajat ja müüdi tuhandeid lennupileteid aastas. Bookinghous'i arendusega tegeles firma nimega InnoFusion, kelle jaoks olid nad ühed suurematest klientidest. Arendajad nägid väga pikalt kurja vaeva, et saavutada kõik see, mis andis bookinghouse.net'ile Eestis pea 50% online piletimüügi turuosa. Pean tunnistama, et nende veebikeskkond oli tõesti tipptasemel usabilityga ja vägagi asjalik.

Paraku liituti 2008 alguses Leedu firmaga UAB Interneto Partneris , millega anti üle ka osaluse kontrollpakk. Ühinemise tulemusena pidi ettevõttest saama baltikumi juhtiv online reisibüroo. Paraku hakkas aga siis kõik allamäge minema - esiteks ühendati IT süsteemid ühtseks, millega lasti vastu taevast kogu Eesti arendajate töö ja vaev, teiseks, unustati täielikult turundus.

Selle aasta alguses lahkus bookinghouse.neti Eesti juht Estravelisse ja täna võime lugeda, et reisibüroo on likvideerimisel. Keegi ei tea, mis oleks juhtunud, kui ühinemist poleks toimunud ja kas endiste omanike ja IT lahendustega oleks majanduslanguse aeg üle elatud. Loodetavasti said Eesti mehed müügitehingust piisava rahakoguse.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Aga selleks, et mõttetalgute aastal on hea analüüsida seda, kuidas Eesti nokia üldse saab tekkida, kui head (ja juba käivitunud) ärid müüakse kohe välismaalastele edasi.

See teade on saadetud Teile heas usus ning lootusega, et võime Teile oma teenustega kasulikud olla

Spämmarid muutuvad iga päevaga aina nahhaalsemaks. Kui Te olete korra oma e-posti aadressiga reklaamiagentuuri nimekirja sattunud, siis jäätegi rämpsu saama. Kõik saatjad küll lubavad, et on võimalik ennast listist eemaldada, aga reklaamiagentuuri master copyst ennast maha ei saa.

Teatavasti on reklaampostituse saatmine ilma saaja nõusolekuta keelatud. Nüüd siis on välja mõeldud vabandus, mis peaks justkui legaliseerima spämi saatmise:

See teade on saadetud Teile heas usus ning lootusega, et võime Teile oma teenustega kasulikud olla. Kui see kiri Teid häiris, siis kõige lihtsam viis selle kustutamiseks on vajutada oma arvuti Delete-klahvile

Mitmed koolitusfirmad on läinud nii tüütuks, et oleme pidanud erimeetmeid kasutusele võtma. Näiteks oleme saatnud arve spami edastamise eest firma serveris. 10 krooni tükk (200 tükki ühe kuu jooksul) ja logide väljavõte juurde. Loomulikult ka viide hinnakirjale, millega reklaami edastaja kirja väljasaamisel automaatselt nõustub. Paraku enamik firmasid valib arve maksmise asemel musta nimekirja.

Viimane tõeline spamihitt oli eile minu postkasti maandunud Marlboro reklaam, millest loobumiseks nõutakse lihtkirjalikku teatamist firma kontori aadressile. Black-listed.

Miks on McDonaldsis ketšup tasuline?

Ei ole ma kusagil arenenud lääneriigis sellist tendentsi kohanud. Aga meie McDonalds kasseerib 2.- pisikese ketšupitilga eest. Ilmselt arvavad Eesti McDonaldsi juhid nikitad ja vitjad, et kui eestlasele midagi tasuta kõrvale pakkuda, siis leidub rohkesti neid, kes soovivad ainult seda tasuta osa saada.

Pean tegelikult osaliselt selle seisukohaga nõustuma - ise käitun kah samamoodi. Kui päevasel ajal pubis või restoranis lõunatamas käin, siis söön alati leiva ja saiakorvi tühjaks. Muidu jääb kõht tühjaks lihtsalt. Kodus leiba ja saia peaaegu ei tarbi.

Tulles tagasi McDonaldsi ketšupipaki juurde. Ma vihkan selle ketšupi pakist välja pigistamist. Alati meenub mulle lapsepõlvest ebameeldiv näpuotsast vereanalüüsi andmine. Selle peale kaob igasugune söögiisu. Tegelikult peaks üldse vähem junki sööma.

TV4 ehk kuidas mitte telekanalit teha

Kunagi kui Oliver Kruudal oli palju raha põletada, sattusin ikka aeg-ajalt Kalev Spordi telekanalit vaatama. Suhteliselt heal tasemel olid kell 18.00 uudised, mida veel mõni nädal tagasi võis eetris näha. Nüüdseks on need asendatud mingi maailma uudiste ülevaatega, kuhu pole isegi tõlget alla lisatud. Ühesõnaga, loobutud on ise uudiste tootmisest ja ostetakse eetrisse odavaid klippe. Ainuke, mida praegu veel sealt telekanalilt kannatab vaadata, on Inglise jalgpall (karjuja kommentaator ruulib!).

Ühe vana tõdemuse järgi saavad kõik maailma hädad alguse kas rumalatest inimestest või liiga vähesest rahast. TV4 puhul kehtivad ilmselt mõlemad. Mäletan, et kunagi pidasime ühte pisikest internetiportaalikest, mida külastas heal juhul mõnituhat inimest kuus - aga me suutsime sinna raha eest reklaami müüa. Mitte palju, aga väikse taskuraha saime ikka. Ei Kalev Sport ega TV4 pole praeguseks (vähemalt niipalju kui olen jälginud) ühtegi sekundit reklaami müünud. Kuidas see võimalik on?

Üks järjekordseid ämberotsuseid tuli eelmisel nädalal, kui uudistest võis lugeda, et praegused omanikud kavatsevad Leviraga lepingu lõpetada. See tähendab, et TV4 kaob maapealsest digilevist ja jääb ainult kaabelvõrkudesse. Ma usun, et Zuumi kliendid oleks just TV4 potentsiaalsed vaatajad, kuna nendeni teisi spordikanaleid väga ei jõua. Eks saab ka ilma jalgpallita, aga kanalil on jälle üks vaataja vähem...

Kalapoeg Nemo seinamaalingu tegemine

Alustuseks olgu ära öeldud, et mina hoidsin viimati pintslit käes põhikooli kunstiõpetuse tunnis umbes 15 aastat tagasi, kaaslane samamoodi. Võtsime siis ette bravuurika plaani joonistada ühele lastetoa seinale seinamaaling. Informatsioon, mida internetist leida võib, on liialt kunstikallakuga ja ei anna palju nõu.

Mõtlesime välja, et kuvame videoprojektoriga pildi seinale, teeme harilikuga ette ja värvime üle. Lihtne öelda, raske teha. Värvivaliku kohta ei osanud kah midagi arvata, peast käis läbi kõik alates vesivärvidest kuni spetsiaalsete seinamaalinguvärvideni. Lõpetuseks otsustasime osta kohalikust ehituspoest VivaColori 1L purgised seinavärvid - must, valge, punane, sinine, kollane. Nendest värvidest peaks saama kõik vajalikud toonid ise kokku segada. Müüja, kes ka suurema osa põhivärvidest pidi pastast tegema, vaatas igatahes imelikult. Enamik ju ostavad oma kreemjas-beeži tooni.

Esimesel õhtul said 4 tunni jooksul harilikuga seinale kõikide objektide kontuurid. Teise päeva hommikul alustasime nurkades olevate vesitaimede värvimist. Kartsime juba ette, et värvimine on see kõige raskem osa, aga reaalsus osutus veel hullemaks. Ajakulu on meeletu - vähegi nõrgema närvikavaga inimene ilmselt viskaks juba mõne tunniga pintsli nurka ja loobuks. Aga järjekindlus viib sihile. 5-6 tunni möödudes olid esimesed kogemused omandatud ja võis asuda keerulisemate objektide kallale. Paraku tuli öö peale ja pidi vahepeal magama. Kokku sai tööd tehtud kahekesi 8 tundi.

Kolmanda päeva hommikul asusime kõige tähtsamate tegelaste kallale. Hakkasime tulema ülevalt alla ja joonistasime kalad alates sabauimest kuni silmadeni. Suhteliselt kiiresti saime aru, et plaan joonistada kõik pisidetailid üks-ühele arvutigraafika pildist ei õnnestu. Igasugused varjundid ja peened soomused tuleb saavutada värvide segamise tehnika abil. Pärast kaheksat töötundi tekkis minul küll tunne, et kui kellelgi veel kalu on vaja tavaliste seinavärvidega joonistada, siis andke aga siia.

Neljanda päeva hommik algas tausta värvimisega. Alguses sai küll pead murtud, et kas teha taust enne kõike muud ja pääseda sellest kõige raskemast vaevast, aga kartsime, et heledaid toone tumedale taustale nende värvidega ei õnnestu saada. Igaljuhul umbes pärast üheksat tundi oli asi peaaegu valmis. Kokkuvõttes võib öelda, et jäime tulemusega suhteliselt rahule. Kui keegi kavatseb sama trikki oma kodus teha, siis oskaks kindlasti soovitusi anda, alates sellest, milliseid pintsleid valida kuni värvimise suuna ja pintslitõmmeteni välja. Üks kõige olulisemaid pointe, mida peab silmas pidama on see, et seinavärvid kuivavad kohutavalt kiiresti - sekundite jooksul peate kokkusulatamised jms tehtud saama. Ühtlast katvust on suhteliselt keeruline saavutada. Aga siin siis lõpptulemus (fotoka välk on keskosa pisut üle valgustanud):

Värvid, pintslid kokku: 650 krooni
Ajakulu: 2 inimest umbes a 30 tundi

Peagi jõuab teleekraanile uus reality show "Linnavalitsus"

Ülbiku kõrvu on jõudnud sahinad, et Tallinna linnavalitsus on sõlminud produktsioonifirmaga Ruut lepingu kolm kuud kestvale tõsielusarjale "Linnavalitsus." Tegemist on analoogiga kunagisele sarjale "Baar," kus tegelased olid ööpäevaringselt kaamerate vaateväljas. Pearežsissööriks saab Jaanus Nõgisto, kelle sõnul on tegemist ka maailmamõistes erakorralise projektiga.

Projekti teeb teistsuguseks juba see, et sarja ülesvõtmiseks kasutatakse linnavalitsuse turvakaameraid. Aga veelgi olulisemaks erinevuseks saavad olema saates osalevad reaalsed linnavalitsuse ametnikud. Näiteks igal nädalal saavad televaatajad kõige vähemmeeldinud ametniku välja hääletada, aga samamoodi võib ametnik edu korral saavutada immuunsuse.

Nõgisto sõnul saab saade olema väga intriigiderohke ja täis üllatusi. Valmis tuleb olla ka ootamatusteks, näiteks enamik ametnikke võib muutuda niivõrd töökaks, et tööülesandeid lihtsalt kõigile enam ei jätku.

Linnavalitsuse pressiesindaja sõnul tullakse vastavasisulise pressiteatega välja järgmisel nädalal. Lisakommentaarina mainis ta ainult seda, et tegemist saab olema kõige parema näitega avaliku- ja erasektori koostööst, samas aitab saade tutvustada linnavalitsuse igapäevatoimetusi.

Ülbiku andmetel rahastatakse projekti tänavavalgustuse eelarvest. Pressiesindaja sõnul see siiski linnaelanikke väga häirima ei hakka, sest saate eetrisoleku ajal nagunii keegi tänaval ei liigu.

Kuidas teha ise plögaburgerit ehk kuidas kokata sama hästi nagu purksiputka Oksana

Kodus hamburgerite valmistamine vahelduseks traditsioonilistele singi-juustu võileibadele on hea vaheldus. Ülbiku kokandusnurgake õpetab tänase naljapäeva puhul valmistama vähemalt sama häid purkse kui pakuvad meie kultuskohad Nõmme tee putkad, Söögiplats jne. Ja seda odavamalt.

Kõige suurem challenge hea purksi valmistamisel kodustes tingimustes on sobiva saia leidmine. Meie kaubandusvõrgus on saada ainult Leiburi hamburgerikuklid, mis teevad oma töö kenasti ära, aga võiks paremad olla. Osad edasijõudnud on näiteks katsetanud Selveri ciabattadega, aga need ei sobi hästi purksiks, sest õige purksi sai on ilma liigse koorikuta.

Olgu, vaja läheb veel Rakvere pihve, hapukoort, ketšupit, salatit (kapsasalat, võib ka lisandiga - kapsa-porgandi, kapsa-porro), liistakat Toast juustu (see kilesse pakitud viilakas). Pihvid lased panni peal väikeses õlis mõlemalt poolt pruuniks ja topid saia vahele, juust jääb pihvide alla. Edasi, kogu värk mikrosse umbes 40 sekundiks. Kui mikrot pole, võib saia ka lihtsalt kuuma panni peal sisekülgedest ära röstida.

Purks uuesti lahti ja määrid pihvide peale varem valmistatud hapukoore-ketšupisegu. Nende segamise vahekord on maitse asi, ma panen tavaliselt 2/3 hapukoort ja 1/3 ketšupit. Väheke soola võid kah juurde segada. Siis asetad pihvide peale salati ja sinna otsa uuesti kastet. Hamburger tagasi kokku ja suru kergelt peale, et ilusasti hambusse mahuks.

See toit maitseb ajalooliselt hästi värskes õhus, niiet võite õue maja ette sööma minna. Head isu! Kui kunagi mahti saan, kirjutan ka sellest, kuidas saada kodustes tingimustes Peetri pizzast paremat tulemust. Aga see saab olema juba pikem tegemine.

Bussipiletite korduvkasutamine

Päevaleht kirjutab, et tulevikus hakkavad mupo kontrolörid sõidutalongi hologrammribale elektroonilises kompostris märgistuse teinud inimesi trahvima.

Ma olen kindel, et enamik inimesi on ausad ja tasuvad ühistranspordi eest nagu kord ja kohus. Need, kes soovivad jänest sõita, saavad seda teha nagunii. Kogu see piletisüsteem alates talongist kuni mupodeni välja on auklik nagu hiirte juust kalašnikovi tule all.

Inimesed sõidavad päevast-päeva samu marsruute ja kõigile, kel silmad peas, on selge kus mupo kontrollputkad asuvad. Teoreetiliselt on võimalik sõita aastaid piletita, ilma, et peaks mupoga suhtlema. Sõltub ainult ja ainult sellest, kuidas teie soovitud marsruut mupo asukohtadega klapib.

Nüüd aetakse mingit jura, et kompostri tempel ei tohi kindlasti hologrammiribale sattuda. Ühesõnaga augustage niikaua pakist talonge, kuni saate templi õigele kohale. Kui läheb hologrammiriba peale, saate selle ju ilusti ära pesta ja uuesti kasutada.

Kui ma väike koolipõnn veel olin, siis tehti ikka pätti ja määriti vahest tahvel küünlarasvaga kokku. Küll oli äge vaadata, kui õpetaja hakkab midagi kirjutama, aga midagi tahvlile ei jää. Pärast oli muidugi pahandust palju.

Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga.

Samal ajal kui pühapäeva õhtul võis Kanal2-st vaadata neljateistkümnendat korda Con Airi ja TV3est Hot Shots'i (majanduslanguse aeg ju), näitas ETV2 Lennart Meri sünniaastapäevale pühendatud saateid. Hakkasin huvi pärast natuke uurima, millega Meri pärast presidendiaja lõppu tegeles, aga väga palju infot selle kohta ei ole. Ju siis tervis ei olnud enam nii hea.

Igatahes leidsin ühe huvitava intervjuu Eesti Ekspressist, arvatavasti ühe viimastest mis ta anda jõudis. Aasta oli 2005 ja Lennart Meri räägib oma krundile istutatud puudest:

"Kanarbik kasvab siin nii hästi. Nagu ka kõik siia istutatud puud. Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga. Aga korraliku toiduga kosuvad nad lõpuks ikka ja lähevad kasvama."

Huvitav ettekuulutus igaljuhul.

Kahju on sellest, et koos Meriga kadus meie poliitikamaastikult viimane vanakooli riigimehelikkuse esindaja. Uut Merit ei ole kuskilt paista ja arvatavasti nii väikese riigi puhul sünnib tema sarnaseid suurkujusid kord paarisaja aasta jooksul.

Lõpetuseks räägib Meri Savisaare 2005 aasta Keila-Joa suvilaskandaalist:
“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri.
“Laidoneri?”
“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Misiganes ta sellega siis ei mõelnud.

Puugihaiguste vastu vaktsineerimise hullus

Paari saates esines järjekordne äraostetud meditsiinitöötaja, kes külvas puugihaiguste - puukentsefaliidi ja puukborrelioosipaanikat. Aastas olevat Eestis 300 nakatumist. Mulle jääb arusaamatuks, miks meedia läheb kaasa sellise paanikakülvamisega. Loomulikult ei saanud nö meditsiinitöötaja jätta mainimata, et käimas on vaktsiini sooduskampaania. See on ilmselge, et tegu on puhta vaktsiinitootjate propagandaga. Piisab vaid, kui vaadata kellele kuulub internetiaadress vaktsiin.ee, mida med. töötajad reklaamivad kui infolehekülge. Tegu on osaühinguga, mis teatavasti on kasumit taotlev organisatsioon.

Paaris kuvati ette väga hirmus pilt nendest haigustest, samas on 300 haigusjuhtu väga vähe võrreldes igasuguste teiste haigustega. Mainimata jäeti täiesti, et borrelioosi vastu vaktsineerida ei ole võimalik. Entsefaliit on haigus, millest 2/3 inimesi paraneb iseenesest ja midagi tõsist sellest välja ei kujune. Vaid 1/3 juhtudest areneb sellest ohtlik haigus. Ei ole kuulda olnud, et Eestis oleks keegi surnud või saanud olulisi tüsistusi. Minu mäletamistmööda sai teha pärast puugihammustust haigust ennetava süstimiskuuri, võin eksida.

Igaljuhul on tegu äriga, mida rahvusringhääling ei peaks sellises võtmes kajastama.

Külaskäik laenuvõlglaste laagrisse

Viimaste päevade jooksul on saabunud palju lugejakirju küsimusega, kas minuga on ikka kõik korras ja millal ilmub järgmine postitus. Ei, ma ei ole kuskile kadunud, asi on hoopis selles, et mul oli vahepeal võimalus külastada laenuvõlglaste laagrit. See on koht, kuhu tavaliselt saabutakse käed taskus ja siis, kui kogu teie maine vara on võlgade katteks maha müüdud. Öeldakse, et surm ei võta kah sealt, kust midagi võtta ei ole, aga siiski, aga siiski...

Keeran autoga kruusateelt ära vasakule, kitsale ja mudasele metsarajale. Juba kaguelt hakkab silma hämaras kumav tuttava panga logo. Peagi jõuan traataia juurde, suretan auto mootori välja kui juba jookseb merekonteinerist ümberehitatud kontorihoonest välja lipsustatud härrasmees, kes teatab, et tänaseks on külastusaeg läbi ja keeraku ma kohe ots ringi. Täpsustan, et meil oli kohtumine kokku lepitud. Pankur Jaanus (nimi pole muudetud) leebub sellepeale ja käsib mul auto parkida kontorihoone taha peitu. "Noh, et elanike haavu mitte uuesti lahti kiskuda," täpsustab Jaanus.

Jaanus palub mul mobiiltelefoni ja muud väärtuslikumad esemed jätta kontorihoonesse hoiule. Seejärel tasun külastuse eest 200 krooni kassasse. "Kahjuks giidid on juba tänaseks koju ära läinud, aga vaatame koos natuke ringi," teatab Jaanus. Pisut eemal lõkke ääres soojendab üks meesterahvas jalgu, lähme uurime täpsemalt.

Mina: Tere, mis su nimi on?
Tema: Mis? Kes sa selline oled? Pane oma mikrofon ruttu ära või ma ma kurat äsan sulle pakuga vastu pead. Nii on hea vä?

Mõne aja pärast mees siiski rahuneb ja teatab, et ta nimi on Jüri. Endine vuukija.

-Kaua te siin juba olete?
-Jõuludest saati, kuule, sul suitsu on vä?

Vaatan Jaanusele otsa, too vangutab pead. Lähme jutuga edasi.

-Palju teid siin kokku on, sul mõni sõber kah juba tekkinud?
-Ei tea, arv muutub koguaeg. Toomast näed seal eemal? Elame ühes telgis. Ta raiub natuke jäätükke, varsti saab põdrasambla teed.
-Aga mis te teete siin päevad läbi üldse?
-Midagi, niisama haletseme ennast. Mida rohkem, seda paremini papp jookseb
-Mismõttes papp jookseb?
-No külastajad ikka viskavad mõne JOBU.

Tuleb välja, et JOBU on laagrisisene rahaühik. Jaanus täpsustab, et üks kroon võrdub saja tuhande JOBUga. Kurss olevat valitud selline seetõttu, et elanikel oleks psüühiliselt kergem oma võlakoormat kanda.

-Aga palju sa võlgu oled?
-Peaaegu neli miljonit krooni. Aga sa annad mulle kah mõne JOBU pärast ikka vä? Niisama ma ei räägi midagi.
-Saad-saad.
-Aga Toomas näed tuleb sealt, tema on ainult kaks miljonit sees. Oeh, ma ei teagi kohe... kui ta varsti välja saab, siis mismoodi ma üksi olema hakkan.
-On lootust välja saada?
-No on ikka, noored mehed ju alles. Näiteks Meelis, haha, kift kutt oli... sai hiljuti minema, üks vanem üksik naisterahvas maksis ta võla ära ja... (köhib) võttis enda juurde. No ikka parem kui siin...

Annan jürile miljon JOBU ja seame sammud tagasi kontorihoone poole. Uurin teepeal Jaanuse käest, kuidas tema siia tööle sattus.

-Kodulaenude peal olin. Töö sai kahjuks otsa ja suunati ümber.
-Mõni tuttav ei ole siia sattunud?
-Petja. Ta oli bussijuht. Sõidutas kliente uusi arendusprojekte vaatama. Tore mees, kahju kohe.
-Aga süüa ikka annate võlgnikele?
-Süüa saab panga poolt korra päevas. Kui väheks jääb, tuleb ise loodusest lisa otsida.

Lõpetuseks küsin Jaanuselt kuidas käituda, et siia mitte sattuda.

-Tööd tuleb teha ja arved ilusti ära maksta.

Sõidan vaikselt metsateed mööda tagasi ja mõtlen, et tore soovitus küll. Pankade jaoks eksisteerivad igasugused force majeure jms mõisted, aga majanduslangus oli samamoodi force majeure nii Jüri kui Toomase jaoks.

Rämpstoit ei ole kahjulik

Rämpstoidu nime all tuntud söögipoolis ei ole pigem maksimaalselt tervislik. Huvitav, keegi ei sea kahtluse alla näiteks hakklihakastme ja kartuli tervislikkust. See on justkui ilma igasuguse vaidluseta tervislik ja hamburger mitte. Kui lähemalt süveneda hakklihakastme koostisesse, siis ei leia me sealt väga palju tervislikku - hunnik rasvu ja sinna juurde veel suur kogus tärklist kartulina. Ühekülgne, aga toitev. Samas, hamburgeri vahelt saame tavaliselt palju jääsalatit, tomateid, loomalihapihvi ja nisukukli. Minuarust justkui oluliselt mitmekülgsem, kalorisisaldus samamoodi teada.

Tõsi, me ei tea, mis selle hamburgeri komponentide sisse on topitud. Teada on niipalju, et vaid salatimaterjal ostetakse ka suurte kiirtoidukettide poolt Eesti tootjatelt, ülejäänud saabub külmutatuna üle maailma asuvatest varustamistehastest.

Tegelikult ajendas kirjutama Postimehe artikkel "Rämpstoit koolis". Et mida nüüd selle kampaaniaga tahetakse ütlema hakata? Mitte keegi ei hakka kunagi koolis restoranitasemel toitu pakkuma. Oma igakuise toiduraha eest saate minimaalse energiavajaduse kaetud ja loodetavasti ka kõik organismile vajalikud ained kätte. Paraku on tõeliselt tervisliku toidu tegemine kallis ja suurtele rahvahulkadele praeguse tasu eest mõeldamatu.

Kohati tunduvad tervisliku toitumise propageerijad sama hullud kui need karusnahkade keelustamise aktivistid. Inimene on aegade algusest peale tarvitanud karusnahku riiete tegemiseks ja samamoodi on nad söönud rasvaderikast toitu.

Tõde Tõehetkest

Alates möödunud sügisest võime pühapäeviti televusserist näha oma elu piinlike seikade pärast higistavaid rahanäljas kaasmaalasi. Meelelahutus missugune! Järgmine aste edasi võiks olla The Running Man stiilis kriminaalide meelelahutuslik hukkamine, jääme ootama. Mulle tundub, et Tõehetk on selline ühe hooaja saade - USAs tõmmati see näiteks eetrist mõneks ajaks maha, et teha ruumi Hole In The Wall'ile, mis ülla-ülla hakkas jooksma ka meie TV3-es. (Jääb mulje, et meie oma telekanalid ei suuda ise suurt midagi välja mõelda kui lihtlabaselt kopeerida mujal edukaks osutunud ideid.)

Mis selle Tõehetkega siis lahti on? Ma ütlen kohe ära, et ei oma mingit isiklikku kontakti ega huvisid seoses selle saatega. Lihtsalt mind häirib see, et inimesed lähevad sinna teadmata mille põhjal otsustatakse raha võitmine või kaotamine. Eksivad need, kes usuvad, et sellel on mingi seos tõerääkimisega.

Polügraafi toimimine ei ole tõestatud. Erinevate uuringute järgi on selle töökindlus samas suurusjärgus juhuslikkusega. Kuidas valedetektori test läbi viiakse? Teile esitatakse umbes 2-3x rohkem küsimusi kui testijat reaalselt huvitab. Täiteküsimused võivad olla nii mitteolulised kui kontrollküsimused, kuid kõikide nende vastuseid peab testija ette teadma. Mitteolulisi küsimusi kasutatakse selleks, et testitava reaktsioone kaardistada. Lõpptulemusena valmib raport, kus on ainult olulised küsimused ja nende kõrval tulemus, mis ei ole alati must-valge (või kui ma siinkohal eksin, siis on tegu väga suurte ümardustega stiilis 55% ->100% jne).

Näiteks küsimus on: "Kas te tarvitasite eile alkoholi?";
Teie vastus: "jah";
Polügraafi reaktsioon: 60% sarnane eelnenud täiteküsimusele, kus te vastasite tõeselt;
Järeldus: testitav tarvitas eile kärakat.

Seega, tegelikult on tulemusi ka vahepealseid ja määramatusi. Ja selle testi misiganes vastuse tõeväärtus on ka selge 100% näidu korral korral ligilähedane fifty-fiftyle.

Edasi, kuidas käitub saate produtsent? Tema jaoks on oluline, et saade oleks skandaalne, suure vaadatavusega ja mida piinlikum, seda parem. Selle nimel, et osaleja elust välja urgitseda skandaale, on tehtud väga palju eeltööd. Minu oletus on, et mida suhteliselt vähemskandaalne on saates esitatud küsimus, seda kindlamalt sellest "tõerääkijana" väljute, sest vastasel korral tekib oht kõik tehtud töö raisku lasta. Saade lõpetatakse osaleja jaoks siis, kui kõik olulisem on linti saadud. Seejärel küsitakse näiteks mõni selline küsimus, mille vastus ei ole üheselt määratud. ("Kas arvate, et teeksite kui juhtuks?" stiilis küsimus).

Loomulikult järgitakse kõige selle juures loogiliselt kulgevat stsenaariumit. Vandenõu? Valedetektorist ja saates osalenute muljete kohta leiate googlest.